26/12/2025
Enamik inimesi ei peatu kunagi mõttel, kes ilmub välja siis, kui maailm jätab nad hätta.
Nad näevad veokit, vilkuvaid tulesid, meest helkurjopega… ja kõik.
Kuid selle hetke taga on terve elu, millest nad kunagi teada ei saa.
Ta ärkab enne päikest, ammu enne seda, kui linn oma silmad avab.
Mõnel ööl ei maga ta üldse — telefon ei lakka kunagi helisemast.
Õnnetused keskööl, mootorid, mis külmas ei käivitu, pered, kes ootavad abi maantee ääres.
Ja ta läheb. Iga kord.
Ta on näinud teed selle kõige hullemal kujul — purunenud klaasi, väänatud terast, torme, mis muudavad minutid eluohtlikuks.
Ta on seisnud külmast värisevate kätega vihmas, pukseerinud autot, samal ajal kui tema enda õhtusöök jahtus.
Puhkused on jäänud pidamata, lubadused „varsti kodus olla“ antud — kuid uus kõne tuleb alati uuesti.
Inimesed ei tea, millist kaalu ta kannab.
Hirmu, kui autojuht sööstab maanteel temast mööda vaid sentimeetrite kauguselt.
Valu kätes pärast poriste kettide vedamist.
Vaikset kojusõitu pärast rasket päästmist, mõeldes, kas keegi üldse mõistab, mida see temalt nõudis.
Aga ikkagi… ta jätkab.
Sest kusagil seal on võõras inimene — lõksus, hirmul või üksi.
Ja tema ei lase kellelgi selliseks jääda.
Selline on puksiirijuhi elu —
elu, mis on rajatud karmusele ja ohverdustele, kus süda peab olema tugevam kui töö, mida ta teeb.
Elu, kus ta ei ilmu välja hiilguse ega kiituse pärast…
vaid seetõttu, et ta teab: kellegi kõige pimedamal hetkel võib tema olla ainus valgus teel.
Häid jõulupühi
