Käitumiskliinik

19/10/2026

Riigikogu menetleb kolmapäeval uut loomakaitseseadust. Mitmed just kasse puudutavad teemad on ühiskonnas suurt vastukaja leidnud. Käitumiskliinik püüab asjasse selgust tuua kasside dr. Kersti Sekseli (loomaarst, loomade käitumisspetsialist, loomade psühholoog, Ameerika Veterinaarse Käitumisspetsialistide Kolledži diplomaat, Euroopa Loomade Heaolu ja Käitumismeditsiini Kolledži diplomaat, Austraalia ja Uus-Meremaa Veterinaarteadlaste Kolledži liige/teadur loomade käitumise alal) abiga. Artikli lõpus ka meie oma Laura kommentaar.

Aga esmalt peame märkima, et mitu avalikus arutelus enim tähelepanu pälvinud nõuet – kasside arv ühes grupis, läbipaistmatud vaheseinad ja liivakastide arv – ei ole seaduseelnõu tekstis. Need kehtestatakse ministri määrusega pärast seaduse vastuvõtmist ja neid sõnastusi saab ning tuleb erialaspetsialistide kaasabil veel täpsustada. Käitumiskliinikul on hea meel tõdeda, et Laura on andnud oma nõusoleku selles töögrupis osaleda.

Kersti Seksel ütles varjupaikade pidamistingimuste kohta järgmist:

🐈 KASSIDE SOTSIAALSED SÜSTEEMID

Kasside sotsiaalne süsteem erineb oluliselt nii koerte kui ka inimeste omast. Kassid ei ole evolutsiooniliselt välja kujunenud pikaajalist ja intensiivset sotsiaalset kontakti vajavateks loomadeks ning võib-olla just seetõttu peetakse neid sageli iseseisvateks või reserveerituteks. Ometi on kassid sotsiaalsed loomad, kuid nad ei ole sotsiaalselt sõltuvad samal määral nagu enamik koeri või inimesi.

Kuigi kassid võivad territooriumi ajaliselt jagada ("kasutada kordamööda"), eelistavad nad ressursse mitte jagada. Neil peaksid olema oma söömis-, joomis-, puhke-, magamis- ja väljaheidete tegemise kohad.

Samuti ei oota kassid järjekorras ega seisa sabas. Seetõttu vajavad nad mitmeid erinevaid valikuvõimalusi.

🐈 RESSURSID

Kassidel peavad olema tagatud põhivajadused nagu toit, vesi ja varjualune. Väga oluline on aga ka see, kus ja kuidas need ressursid paiknevad.

Kassid elavad kolmemõõtmelises maailmas, kus lisaks horisontaalsele ruumile on oluline ka vertikaalne ruum. Seetõttu vajavad nad palju kõrgemaid kohti, kuhu ronida ja kus viibida. Mida rohkem kasse ühes keskkonnas elab, seda rohkem peab olema selliseid kõrgemaid alasid. Igal kõrgemal puhkekohal peaks olema eraldi ligipääsu- ja lahkumistee, et üks kass ei saaks teise liikumist takistada.

Kassid vajavad ka turvalisi puhke- ja magamiskohti (need võivad paikneda erinevates kohtades) ning turvalisi kohti väljaheidete tegemiseks. Puhke- ja magamiskohad võivad asuda nii kõrgel kui ka maapinna lähedal ning peaksid vajadusel võimaldama peituda.

🐈 TOIT JA VESI

Kassid toituvad loomupäraselt üksinda. Vajadusel võivad nad emotsionaalse ebamugavuse alla suruda, et pääseda ligi toidule, soojusele või teistele olulistele ressurssidele. Metsistunud kasside rühmade suurus sõltub peamiselt ressursside kättesaadavusest.

Üldjuhul ei söö kassid teiste kassidega samal ajal, kui neil on võimalus valida.

Toidu- ja veekausse ei tohiks paigutada lähestikku. Kassid eelistavad mitte juua vahetult söömispaiga kõrval, kuna evolutsiooniliselt aitab see vältida vee saastumist ja suurendab ellujäämisvõimalusi.

🐈 LIIVAKASTID

Liivakastid peaksid olema suured, ideaaljuhul vähemalt 1,5 korda pikemad kui kass ninaotsast sabatipuni mõõdetuna. Kuigi kassid võivad õppida kasutama väiksemaid liivakaste, ei ole see nende heaolu seisukohast optimaalne.

Liivakastid peavad paiknema erinevates kohtades, mitte üksteise kõrval reas, et üks kass ei saaks takistada teise juurdepääsu tualetialale.

Kassidel on individuaalsed eelistused nii liivakasti tüübi kui ka selle katte olemasolu suhtes. Seetõttu oleks ideaalne pakkuda erinevaid variante.

Üldine rusikareegel on üks liivakast iga kassiperekonna kohta ning üks lisakast juurde. [Kassiperekonnaks võib pidada neid kasse, kelle vahel esineb allogrooming ehk kes vastastikku üksteise kasukaid lakuvad.] Seega määravad vajalike liivakastide arvu ja paigutuse kasside arv ning nende omavahelised suhted.

🐈 KRAAPIMISKOHAD

Kassid vajavad võimalusi kraapimiseks mitte ainult suhtlemise eesmärgil, vaid ka küünte hooldamiseks. Kui mõista, kus ja miks kassid soovivad kraapida, on võimalik paremini täita nende füüsilisi ja psühholoogilisi vajadusi.

Kuna kassidel puudub hierarhiline ühiskondlik struktuur, ei oota nad oma järjekorda. Kui neil tekib vajadus kasutada toitu, vett, liivakasti või mõnda muud ressurssi, peab see olema kohe kättesaadav. Seetõttu on vaja palju ressursse ja nende dubleerimist.

🐈 SOTSIAALNE STRESS JA KONFLIKTID

Teiste kasside läheduses viibimine põhjustab kassidele sageli märkimisväärset sotsiaalset stressi. Inimestele tundub sageli, et kassid vajavad seltskonda samamoodi nagu inimesed, kuid loomulikes tingimustes elavad kassid tavaliselt suguluses olevate isendite rühmades. Võõraste kassidega koos pidamine on enamiku kasside jaoks stressirohke.

Kassid püüavad konflikte võimaluse korral vältida. Nad on üksikult ellu jääma kohastunud loomad ning neil puuduvad välja kujunenud rahustavad käitumissignaalid ja selge sotsiaalne hierarhia. Kui kasside vahel tekib kaklus, saavad sageli vigastada mõlemad osapooled.

Samuti on kasside kehakeel väga peen ja raskesti märgatav. Seetõttu on vaja tähelepanelikku jälgimist, sest konflikt ei avaldu alati sisisemise või urinana. Levinud on hoopis vältimiskäitumine.
Parimaks märgiks kasside omavahelisest sobivusest on vastastikune hooldamine ehk allogrooming. Pelgalt see, et kassid viibivad samas ruumis, ei näita veel, et nad omavahel hästi läbi saaksid.

Laura Kiiroja- Ross kommentaar:

Ruutmeetreid (või kuupmeetreid, arvestades kasside kõrgete tasapindade vajadust) suvaliselt välja pakkuda tundub meelevaldne, sest konkreetseid tõendeid mingite numbrite optimaalsusest pole. Selge on see, et mida rohkem ruumi, seda parem, aga peamine on siiski ressursside (kõrged kohad, liivakastid, peidukohad, joogi- ja söögikohad jne) olemasolu, asukoht ning et tagatud oleks ressurssidele ligipääs mõlemalt poolt. Ligipääs mõlemalt poolt on oluline selleks, et üks kass ei saaks teise ligipääsu ressurssidele takistada (tüüpiline passiivse agressiivsusega kaasnev käitumine) ja et vastasseisu korral oleks alati olemas põgenemistee. Ilmselt oleks mõttekam reguleerida kasside pidamist just ressursside optimaalse arvu ja paigutuse mõistes.

Kindlasti peaks saama määrusega reguleeritud miks ja kui kaua võib hoida kassi puuris. Neid varjupaike on küll ja veel, kus kassid elavadki puuris – see on äärmiselt kurb vaatepilt ja kassile väga raskelt talutav olukord. Pidev puuris pidamine ei tohiks kindlasti olla lubatud.

Ühiskond ja seadusandja peavad ka mõtlema, mis saab siis, kui uute piirangute tõttu osa kasse enam varjupaikadesse ei mahu. Mis neist saab? Sest loomade massiline eutaneerimine oleks küll suur samm tagasi nii loomade heaolu kui eetika mõistes.

Oleme Kerstiga erinevate loomakaitseorganisatsioonide videosid vaadates ühel meelel, et kuigi igal pool on püütud kasside olemist mugavamaks teha (palju pesasid ja eri tasapindu), siis head näited ei ole need, kus liivakastid või söögi- ja jooginõud seisavad rivis, ronimispuud kõik ühes seinas või riiul lõpeb nii, et kass peab mahatulekuks ilmtingimata tagasi minema (see tähendab, et tal puudub põgenemistee, kui riiuli teise otsa ilmub ebasõbralik kass).

Ka ei osata sageli märgata passiivset agressiivsust. Arvatakse, et kui kassid otseselt ei kakle, siis on kõik hästi. Koos elavatel kassidel on aga passiivne agressiivsus väga levinud ning stressi ja tervisemurede allikana pole see sugugi vähem tõsine probleem kui kaklused. Passiivset agressiivsust peab kindlasti oskama tähele panna.

10/09/2026

Käitumiskliinikust esineb konverentsil Laura.

ESINEJA KONVERENTSIL/ SPEAKER AT THE CONFERENCE: Laura Kiiroja

👤 Koerte ja kasside käitumise spetsialist/ Dog and Cat Behaviour Specialist
🏦 Käitumiskliinik
🎤 Esineb konverentsi teisel päeval - 26.09

KES ON LAURA?
Laura Kiiroja on eesti zoosemiootik ja etoloog, kes on spetsialiseerunud koerte, kasside ja huntide käitumisele ning inimese-looma suhetele. Tartu Ülikoolis bakalaureuse- ja magistriõppes spetsialiseerus ta zoosemiootikuna loomaaias elavate kiskjaliste sotsialiseerimisele inimestega. Sellest huvist tulenevalt on ta töötanud erinevates loomaparkides Norras, USAs ja Saksamaal, kus on sotsialiseerinud nii punarebaseid kui hunte. Doktorantuuri läbis Laura Kanadas, Dalhousie Ülikoolis, kus uuris posttraumaatilise stressihäirega (PTSH) inimeste abikoeri ning nende olfaktoorseid võimeid PTSH sümptomite varajasel tuvastamisel. Hetkel töötab Laura Käitumiskliinikus, andes konsultatsioone koerte ja kasside käitumismurede teemal; samuti on ta aktiivne osaline Rahvuslooma ümarlaua igapäevatöös.

Loomade heaolu konverentsil räägib Laura kassidest: eeskätt nende liigiomastest vajadustest ning sellest, kuidas vastutustundlikult hiirekuningatele täisväärtuslikku elu pakkuda. Samuti tuleb juttu kasside levinumatest käitumisprobleemidest ja nende ennetamisest.

Tutvu konverentsiga lähemalt siin 👉 https://www.facebook.com/events/1726099365175521
__________________
WHO IS LAURA ?
Laura Kiiroja is an Estonian zoosemiotician and ethologist specialising in the behaviour of dogs, cats, and wolves, as well as human–animal relationships. During her Bachelor's and Master's studies at the University of Tartu, she specialised in zoosemiotics, focusing on the socialisation of captive carnivores with humans. Driven by this interest, she has worked in wildlife parks and zoological institutions in Norway, the United States, and Germany, where she socialised red foxes and wolves.

Laura completed her PhD at Dalhousie University in Canada, where she studied assistance dogs for people with post-traumatic stress disorder (PTSD) and investigated their olfactory abilities to detect early signs of PTSD symptoms. She currently works at the Behaviour Clinic, providing consultations on behavioural issues in dogs and cats. She is also an active contributor to the day-to-day work of the National Animal Welfare Roundtable.

At the Animal Welfare Conference, Laura will speak about cats, with a particular focus on their species-specific needs and how to provide these little rulers with a fulfilling life through responsible care. She will also discuss the most common behavioural problems in cats and how they can be prevented.

Learn more about the conference here 👉 https://www.facebook.com/events/1726099365175521

04/08/2026

Oluline selgitus, miks maiused vahel ei tööta. Mõnikord on vaja spetsialisti abi, et põhjustest aru saada.

“Mu koera ei huvita maiustused, kui ta teist koera näeb - maiustustega treenimine ei tööta?”

Tegelikult ütleb see meile midagi muud.

Kui koer ei ole huvitatud toidust, millest ta muidu tavaliselt on, siis see on enamasti märk sellest, et olukord on tema jaoks liiga raske. Ta on ärritajale (nt teisele koerale) liiga lähedal, liiga elevil, pinges, hirmul, ärev, emotsionaalne... Ehk siis ta on ületanud või väga lähedal enda stressi taluvuslävele. Ja see ei ole aeg söömiseks, vaid ohuga tegelemiseks. See ei ole ka aeg treenimiseks, sest juba käes olev hädaolukord ei ole treeningu mõttes efektiivne ega koera heaolu mõttes õiglane koht, kus treenida.

Mis on stressi taluvuslävi?
Stressi taluvuslävi on piir, milleni koer suudab veel paindlikult enda käitumist reguleerida. Kui koera stress millegi suhtes saab nii suur, et ületab tema taluvusläve, siis hakkavad tugevad emotsioonid ja automaatsed toimetulekureaktsioonid koera käitumist üha enam juhtima ning tema võime kasutada õpitud oskusi ja teha teadlikke valikuid väheneb drastiliselt.

Üle stressi taluvusläve minnes kasutab koer ühte neljast strateegiast:
- asub võitlusesse (nt haugub ja sööstab teise koera poole, püüdes teda eemale ajada või kahjutuks teha)
- püüab olukorrast eemalduda
- tardub paigale
- rahustab (nt ülevoolav sõbralikus, lipitsemine, inimese külge klammerdumine, sahmimine)

Nagu öeldud pole see aeg söömiseks. Kogu koera tähelepanu on koondunud ärritajale, koer ei suuda muule keskenduda ja väheneb tema võime inimesega koostööd teha (koer nt ei pruugi üldse reageerida sõnadele, millele rahulikus olukorras reageerib).

Oluline on teada, et taluvuslävi ei ole fikseeritud. Seda mõjutavad näiteks:
- väsimus; - valu või ebamugavus; - varasemad stressirohked sündmused; - keskkond; - ärritaja enda intensiivsus (ehk nt teise koera käitumine); - koera üldine emotsionaalne seisund jpm.

Seetõttu võib koer ühel päeval tulla sama olukorraga hästi toime ja teisel päeval mitte.

Kui koer ei söö, siis ei ole vaja karmimaid treeningviise, vaid rohkem turvatunnet, mille võib koerale anda näiteks suurem vahemaa tema ja ärritaja vahel. Hakates sobiva vahemaa peal treenima, on koer võimeline sööma, protsessima ja positiivseid seoseid looma. Ja sealt tuleb edu ehk väheneb kaugus teisest koerast, mida koer vajab, et end turvaliselt tunda (mille üheks tunnuseks on ka võimekus süüa :) )

Tekst: Britt Purdelo, Koerakeele Kool

30/07/2026

Vastasime Käitumiskliiniku tiimiga hiljuti küsimustele ketikoerte teemal. Avaldame vastused ka siin.

MILLINE MÕJU ON PIKAAJALISEL KETIS PIDAMISEL KOERA PSÜÜHIKALE JA KÄITUMISELE?

Koerte pikaajalise ketis pidamise hilisemaid psüühilisi ja käitumuslikke tagajärgi, pärast keti eemaldamist, on uuritud väga vähe. Olemas on uuringuid koerte kroonilise sotsiaalse ja ruumilise piiramise, kennelis pidamise ning ketilt aedikusse üleviimise kohta.

Püsivate või raskesti pöörduvate mõjude kohta tuleb täiendavat infot primaatide, kasside, elevantide ja näriliste uuringutest.

Liikidevahelise materjali põhjal on kõige tõenäolisemad pikaajalised tagajärjed: stress; hüperaktiivsus (või vastupidi – loidus ja osavõtmatus) ning sellega kaasnev intensiivne inimkontakti otsimine (või vastupidi – selle vältimine), ärevus ja hirm, agressiivsus ja konfliktkäitumine, asotsiaalsus ja raskused uute olukordadega kohanemisel, stereotüüpne korduv käitumismuster, samuti tähelepanu-, õppimis- ja impulsside kontrolli häired.

Koertel märgataksegi kõige enam ilmselt agressiivsust, mis on ka loogiline, kuna ketis ohtu tunnetades ei ole neil põgenemisvõimalust ja nii ei jäägi muud üle, kui võidelda. Ketikoer muutub väga kergesti agressiivseks kõigi lähenejate suhtes, olgu need siis omad või võõrad.

Sage on ka kompulsiivne käitumine: edasi-tagasi või ringiratast jooksmine, pidev haukumine, kaevamine, saba tagaajamine, enese vigastamine näiteks närimise või liigse lakkumise kaudu.

Ketikoertel on tavaliselt ka nigelad sotsiaalsed oskused nii teiste loomade kui inimestega suhtlemisel ning kohanemisraskused uute situatsioonidega. Nad ei oska probleeme lahendada.

Kuna teadusartikleid on vähe, ei saa nende põhjal väita, et iga aastaid ketis olnud koer muutub agressiivseks või et kõik muutused on pöördumatud. Aga ometi on koerte käitumisega tegelevad spetsialistid ning rahvusvahelised loomakaitseorganisatsioonid ühisel seisukohal, et ketis pidamine kahjustab koerte heaolu, suurendab agressiivsuse ja rünnakute riski, tekitab kroonilist stressi, põhjustab füüsilisi tervisekahjustusi ning ei võimalda koeral täita liigiomaseid vajadusi (liikumine, sotsiaalne kontakt, keskkonna uurimine).

Kõik see võimendub, kui ketis pidamine on alanud kutsikaeas, koeral ei ole olnud normaalseid kontakte inimeste ja loomadega, ta ei ole saanud mängida ja keskkonda uurida ning tema elus puuduvad turvalised kogemused ja võimalus probleeme lahendada. Kõik need vajakajäämised võivad tekkida ka aedikus peetaval koeral, kui ta sinna pikkadeks aegadeks omapead jäetakse.

KUI KOER ON OLNUD TERVE ELU KETIS JA SAAB NÜÜD JÄRSKU VABAKS, KUIDAS TA SELLELE REAGEERIDA VÕIB?

Ketist vabastamine ei tähenda koera jaoks automaatselt paremat ja stressivabamat elu. Pärast pikaajalist isolatsiooni ei pruugi inimese või teise koera lähedus sugugi rahustav olla. Lähedus võib esialgu hoopis suurendada erutust, vallandada konfliktse lähenemise-vältimise reaktsiooni või põhjustada kontrollimatut kontaktiotsimist. Kui loom ei oska suhtlust reguleerida, võib tekkida kaitsekäitumine (agressioon).

Järsk „vabaks laskmine“ ei ole sama, mis kontrollitud rehabilitatsioon.

Kui koer on küll veetnud suurema aja ketis, aga siiski käinud pererahvaga jalutamas, viibinud toas ning teda on sotsialiseeritud (harjutatud elus ettetulevate erinevate olukordadega), siis suudab ta ilmselt ilma ketita suhteliselt hästi hakkama saada.

Kui aga koera elu on kutsikaeast alates möödunud ketis ja ta ei teagi ümbritsevast maailmast suurt midagi, saab kohanemine raske olema, aga see sõltub paljuski koerast ja tema iseloomust. Vabadus toob korraga juurde suure hulga valikuid ja stiimuleid, millega koeral puudub varasem toimetuleku kogemus. Võimalikud esmareaktsioonid on intensiivne jooksmine, nuuskimine ja territooriumi uurimine; aia ääres edasi-tagasi tormamine; inimeste, koerte, jalgrataste või autode jälitamine; põgenemiskatsed, kaevamine või üle aia ronimine; erutus ja pidav haukumine; raskused kutsumise, rihmastamise või puudutamisega; isutus ja puhkuse ajutine häirumine; territooriumi aktiivne valvamine (võõraste inimeste, teiste loomade ründamine); agressiivne enesekaitse, kui inimene püüab koera kinni võtta või tema liikumist piirata. Samas võib mõni koer näida esimestel päevadel hoopis väga vaikne. See ei pruugi tähendada, et ta on kohanenud. Tegemist võib olla käitumusliku pärsituse või stressist tingitud tardumisega, mille järel aktiivsemad probleemid ilmnevad alles päevade või nädalate pärast. Seetõttu ei ole lihtsalt keti eemaldamine ja koera kogu õuealale vabaks laskmine turvaline lahendus.

KUI PALJU AEGA VÕIB VÕTTA, ET AASTAID KETIS OLNUD AGRESSIIVNE KOER HARJUKS UUE ELUKORRALDUSEGA?

Teadusmaterjalide põhjal ei ole võimalik anda täpset ajavahemikku nagu näiteks „kolm kuud“ või „üks aasta“. Kohanemine sõltub koera vanusest, tervisest, agressiooni põhjustest, varasemast õppimiskogemusest, uue keskkonna turvalisusest ja omaniku oskusest olukordi juhtida. Laias laastus võiks öelda nii: esimesed päevad kuni 2–4 nädalat toimub keskkonnaga tutvumine ja üldise stressitaseme stabiliseerumine. Edasi hakkab 1–3 kuu jooksul kujunema uus päevakava, turvatunne ja esimesed õpitud toimetulekuoskused. 3–12 kuud või isegi kauem toimub süstemaatiline käitumise muutumine, inimese usaldamise ja eneseregulatsiooni arendamine. Varases eas tekkinud rasked puudujäägid võivad jääda osaliselt püsivaks.

Aastatega kinnistunud agressiivsus ei pruugi kaduda üksnes paremate pidamistingimuste tõttu. Enamasti on vaja koera elu täiesti ümber korraldada ning ohutusmeetmed väga põhjalikult läbi kaaluda.

Samas on parem heaolu võimalik ka siis, kui loom ei muutu täielikult „normaalselt sotsialiseeritud“ koeraks.

MIDA PEAKS KOERAOMANIK SILMAS PIDAMA, KUI NAD PEAVAD 2027. AASTAKS SENI KETIS OLNUD KOERA PIDAMISTINGIMUSI MUUTMA?

Esiteks mitte võtma koera, kui ta kavatseb teda ketis pidada. Kõik täna hangitavad koerad tuleb võtta selle arvestusega, et varsti neid enam ketti panna ei saa ja seetõttu peab neid kohe algusest peale sotsialiseerima, õpetama sõnakuulamist ja viisakat käitumist ning mitte jätma pikkadeks tundideks omapäi. Seda arvesse võttes ei ole aedik kuigivõrd parem lahendus, kui koer peab seal päevade viisi üksi olema, toit lükatakse vaid ette, sotsiaalsed kontaktid puuduvad ja jalutamas ei käida. Sellisel koerapidamisel ei ole mingit mõtet.

Esialgsete andmete kohaselt ei kohustata enne seaduse jõustumist hangitud koeri kella kukkudes ketist vabastama, aga oleks kena, kui loomapidajad ei ootaks käske ja keeldusid kõrgemalt, vaid püüaks ise oma koerte elutingimusi parandada. Ketist vabastamine on kindlasti üks neist.

KUIDAS PEAKS ÜLEMINEK TOIMUMA?

Olulised on järgmised punktid:
1. stressi vähendamine,
2. ohutuse tagamine,
3. koera käitumise ja tervise hindamine,
4. uute oskuste järkjärguline õpetamine,
5. agressiooni vallandavate olukordade ennetamine.

Vaja on turvalist aedikut. Agressiivse või põgenemiskalduvusega koera puhul peaks aedik olema piisavalt kõrge ja tugeva konstruktsiooniga, alt kaevamiskindel, lukustatava väravaga (võimaluse korral topelt või turvakoridoriga). Aedik asugu kohas, kus ei oleks pidavalt mööduvaid inimesi, koeri, teisi loomi või sõidukeid. Aedikus peab olema kuiv, ilmastikukindel varjualune, puhkeala ja muidugi joogivesi. Elektrikarjus, nähtamatu elektriaed või madal võrkaed ei ole agressiivse koera põhipiirdena piisavalt turvalised.

Aedikuga harjutamine võiks toimuda etapiviisiliselt. Esmalt lühikesed perioodid väikeses turvalises aedikus; seejärel kontrollitud liikumine pikema rihma või jäljerihmaga ning territooriumi laiendamine alles siis, kui koer suudab süüa, nuuskida, puhata ja inimese juhendamisele reageerida. Kogu protsessi jooksul välditakse olukordi, kus koer saaks inimesi või loomi aia ääres korduvalt minema haukuda. Jäljerihma tohib kasutada ainult järelevalve all. Seda ei tohi jätta koerale üksi olles külge, sest see võib takerduda ja põhjustada vigastusi.

Kindlasti teha veterinaarne tervisekontroll. Väga sageli on agressiivsuse põhuseks hoopis pikas ketis olekust tingitud valu, mis võib oluliselt vähendada koera taluvust ning suurendada kaitseagressiooni.

Hinnata agressiooni enne keti eemaldamist. Eriti oluline on välja selgitada, kelle suhtes agressioon esineb, millise distantsi pealt koer reageerib ja kas ta ähvardab, sööstab või hammustab (on varem hammustanud). Kas ta kaitseb seejuures toitu, kuuti, territooriumi või inimest? Kuidas reageerib rihmale, kaelarihmale ja kinni võtmisele? Kas koer suudab omaniku juuresolekul süüa ja rahuneda ning kui kiiresti ta pärast ärritust taastub? Tõsise hammustusajaloo korral peaks plaani koostamisse kaasama käitumismeditsiiniga tegeleva veterinaararsti ja jõuvabasid meetodeid kasutava käitumisspetsialisti.

Ketis elanud koera füüsilist koormust tuleb samuti suurendada järk-järgult, sest tema lihaskond ja koormustaluvus ei pruugi olla piisavad.

Teha läbi elementaarne koolitus: nimele reageerimine, inimese juurde tulemine, vabatahtlik rihmastamine, rahulik rihmas liikumine, turvalisse alasse või kuuti minemine, esemest või ärritajast eemaldumine, vajadusel suukorviga harjumine, inimese läheduses rahunemine. Kogu õppetöö peab toimuma positiivses võtmes ja rohke premeerimisega. Karistamine, jõuga kinnihoidmine, kägistavad või elektrilised vahendid süvendavad hirmu ja kaitseagressiooni.

Kokkuvõtlikult on oluline meeles pidada, et ketis olnud agressiivset koera ei tohi lihtsalt „vabaks lasta“. Kett tuleb asendada turvalise füüsilise piirangu, läbimõeldud keskkonnakorralduse ja järkjärgulise käitumisplaaniga.

Piirangu eemaldamine parandab tõenäoliselt heaolu ja võib vähendada stereotüüpset käitumist, kuid füüsiline vabadus ei taasta automaatselt emotsionaalset regulatsiooni ega sotsiaalseid oskusi. Järsk üleminek võib ajutiselt suurendada hirmu, hüperaktiivsust, kontrollimatut lähenemist ja agressiooniriski. Omaniku ülesanne on aidata koeral selle kõigega toime tulla.

Tiina Toomet, Anu Poopuu, Laura Kiiroja

15/07/2026

On hea, kui lapsed kasvavad koeraga ja koera kõrval, aga üksinda jalutamine on kahjuks sageli liigne koormus ja vastutus nii lapsele kui koerale. Ärgem seadkem oma kalleid sedaviisi ohtu.

👧🐕 Kas mu laps peaks koera üksinda jalutama?

See on küsimus, millele ühest vastust pole – kõik sõltub lapsest, koerast ja olukorrast. Lapse ja koera ühine jalutuskäik olla imeline võimalus vastutust, empaatiat ja koostööd õppida. Kuid enne, kui annad lapsele rihma kätte, tasub mõned olulised asjad läbi mõelda:

🔹 Lapse vanus ja küpsus – Kas ta oskab lugeda koera kehakeelt? Kas ta oskab rahulikuks jääda ootamatutes olukordades?

🔹 Koera iseloom ja treenitus – On su koer rahulik ja harjunud erinevate olukordadega, või võib ta ootamatult reageerida teistele loomadele, inimestele või helidele?

🔹 Keskkond – Vaikne park vs tiheda liiklusega tänav või metsarajad? Keskkond mängib suurt rolli riskide hindamisel.

🔹 Füüsiline jõud – Kas laps suudab hoida koera kinni, kui midagi juhtub? Isegi väiksemad koerad võivad ehmatades tugevalt tõmmata.

Kui laps ja koer on mõlemad valmis ning jalutuskeskkond turvaline, võib see olla suurepärane viis tugevdada nende sidet. Aga turvalisus ja teadlikkus peavad alati olema esikohal. Alguses võiksid sellised jalutuskäigud toimuda kindlasti vanema järelvalve all - näiteks, saate jalutada koera kahe rihmaga - nii tunneb laps, et jalutab koera, samas on kõik turvaline, sest ka sina oled rihmaga koera küljes.

💡 Lase lapsel kasvada koera kõrval, mitte koera eest vastutajaks liiga vara.

29/06/2026

Eesti suvi võib väga palav olla. Arvestagem oma lemmikloomadega. Jalutuskäigud pigem varahommikul ja hilja õhtul. Vesi alati kaasas. Randa päeval ei lähe. Asfalt on kuum. Autosse ei jäta - isegi mitte mõneks minutiks.

Kuumad suveilmad on käes ja kahjuks on näha liiga palju koeri, kes on kõige palavamal ajal väljas jalutamas või suurtel rahvaüritustel kaasas.
Enne kui õue lähed, vaata temperatuuri, kui sul endal ei ole mugav, siis koeral on veel ebamugavam. Tee jalutused hommikul vara või õhtul hilja ja ära võta koera igale poole kaasa. 😉 🐶 ❤

24/06/2026

Nõuandeid, et koerast paremini aru saada.

Kehakeele kolmapäev - silmade kissitamine või tihe pilgutamine

👁️‍🗨️ Silmade kissitamist või ebatavaliselt tihedat pilgutamist, vahel isegi silmade kinni pigistamist koera poolt võime näha olukorras, milles koer tajub survet või ohtu. Sellisel moel püüab koer ohu või stressi allikat rahustada ja pingelist olukorda leevendada.

Näiteks kohtab tihti koera kissis, tihedalt pilkuvaid või suletud silmi “dog shaming” postitustes ehk fotodel ja videodes koertest, kellega parajasti mõne pahanduse või õnnetuse pärast riieldakse. Koerad ei tunne süüd ega häbi, vaid nad reageerivad inimese ähvardavale kehakeelele ja püüavad teda rahustada.

👁️‍🗨️ Kuna otsene ja intensiivne silmside võib mõjuda ähvardavalt, võivad koerad leebelt silmi pilgutada, kissitada või pilku ära pöörata ka viisakalt teisele koerale lähenedes, et näidata ennast teisele ohutuna ja vältida konflikti.

👁️‍🗨️ “Pehmeid”, kissis või suletud silmi näeme ka õrnusehetkedel, näiteks kui koera silitame ja tal on väga mõnus.

👁️‍🗨️ “Pehmeid silmi” saad oma koeraga suheldes ka ise kasutada, et teda rahustada ja vältida liigset survet ärevushetkedel või näiteks koera jaoks ebamugavate protseduuride läbiviimise ajal.

Et koera kehakeelt õigesti tõlgendada, jälgi koera vaadeldes alati konteksti – mis ümberringi toimub, mis just juhtus – ning koera keha ja käitumist tervikuna.

Tekst: Gerda Kosk, koertekoolitaja

15/06/2026

Laste ja kutsikate kasvatamine ei erinegi eriti. Mõlemad vajavad piire, aega ja kannatust. Palju armastust muidugi ka.

Podcast´is „Loomaarst taskus“ arutlevad loomaarst Tiina Toomet ja pereterapeut Meelike Saarna laste ning koerte kasvatamise sarnasuste üle. Jutuks tulevad piiride seadmine, karistamise mõju, ärevus ning see, miks probleemse käitumise taga peitub peaaegu alati täitmata vajadus, mitte pahata...

12/06/2026

Kutsikas kui koerabeebi peab palju magama. Sotsialiseerimine on tähtis, aga korralik uni tähtsamgi veel.

28/05/2026

Kokkuvõttev artikkel konverentsist "No Stress".

9. ja 10. mail toimus Tartus Maaülikooli ruumides rahvusvaheline konverents «No stress», mis keskendus loomade heaolu parandamisele kliinikutes. Üritus tõi kokku spetsialistid nii Eestist kui välismaalt ning muu hulgas käsitleti loomade käitumist, stressi vähendamist ja valu äratundmist ee...