29/08/2026
„Ta on rase.”
Magnus ütles seda meie pulmaööl.
Tallinn säras hotellitoa akende taga. Minu pulmakleit rippus endiselt toolil, kaks šampanjaklaasi seisid puutumatult laual ja voodile puistatud valged roosiõied polnud veel närtsida jõudnud.
Vaatasin oma värsket abikaasat kaua.
„Ütle uuesti.”
Ta vältis mu pilku.
„Emilie on peaaegu kolmandat kuud rase.”
Kolm kuud.
Kui proovisime sõrmuseid, valisime pulmapaika ja saatsime kutseid, teadis Magnus juba, et teine naine ootab tema last.
„Miks sa siis minuga abiellusid?”
Ta vaikis hetke ja vastas seejärel rahulikult:
„Sest sina oled õige naine, kellega abielluda.”
Naersin uskumatult.
„Ja Emilie?”
„Ta on liiga noor. Ta ei sobi meie perekonda.”
Arvasin, et see on kõige julmem asi, mida sel ööl kuulen.
Eksisin.
„Kui laps sünnib, tahan ta meie juurde tuua,” jätkas Magnus.
„Kuhu?”
„Meie koju.”
„Ja kes teda kasvatab?”
Seekord vaatas ta mulle otse silma.
„Sina.”
Emilie pidi saama raha ja Tallinnast lahkuma. Laps kannaks Falki nime ning ametlikult võiksin mina saada tema emaks.
Ma ei nutnud ega loopinud asju.
„Kas su vanemad teavad?”
Magnuse hetkeline kõhklus ütles kõik.
Nad teadsid.
Ometi oli tema ema Ingrid mõni tund varem mulle sadade külaliste ees perekonna pärlikee kaela pannud ja öelnud:
„Tänasest oled sa mulle tütre eest.”
Vaatasin meest, kellega olin just abiellunud.
„Olgu.”
Magnus tardus.
„Sa nõustud?”
„Kui laps on sinu oma, pole tema milleski süüdi.”
Ta hingas kergendatult.
„Ma teadsin, et sina oled mõistlik.”
Niipea kui vannitoa uks tema järel sulgus, kirjutasin oma advokaadile:
„Kohtume homme. Võta kaasa kõik meie abieluvara ja Falk Investi dokumendid.”
Seejärel saatsin endisele kolleegile teise sõnumi:
„Kontrolli palun Falk Investi tegelikku finantsseisu.”
Järgmisel hommikul palusin Magnusel mind Emiliega kohtuma viia.
„Miks?” muutus ta kohe valvsaks.
„Kui mina pean tema last kasvatama, tahan vähemalt teada, kes lapse ema on.”
Kaks tundi hiljem istusin Emilie vastas Noblessneri luksuskorteris.
Ta oli minust seitse aastat noorem, ilus ja enesekindel. Üks käsi püsis pidevalt kõhul.
„Kui te sellega leppida ei suuda, võite lahutada,” ütles ta.
„Emilie!” käratas Magnus.
Mina ainult naeratasin.
„Kas sa tahad, et ma lahutaksin?”
„Ma lihtsalt ütlen, et teil on selline võimalus.”
Kolm päeva hiljem võttis Magnus kodus mul selja tagant ümbert kinni.
„Grete, ma teen selle sulle heaks.”
„Kuidas?”
„Annan sulle viis protsenti Falk Investi aktsiatest.”
Pöördusin tema poole.
„Kas Emilie teab?”
Tema nägu tõmbus hetkega pingule.
Järgmisel hommikul helistas Emilie mulle ise.
„Kas teie sunnite Magnust aktsiaid teile andma?”
„Miks minu abikaasa aktsiad sulle nii tähtsad on?”
Ta vaikis.
Siis lipsas tal üle huulte:
„Sest ta lubas need juba…”
Lause jäi pooleli.
Samal õhtul helistas advokaat.
„Grete, leidsin midagi aktsiate kohta, mida Magnus sulle pakkus.”
„Mida?”
„Ta kasutab täpselt sama osalust tagatisena tehingus, mille järel sina vastutaksid tema ettevõtte varjatud võlgade eest.”
Samal hetkel süttis lauale jäetud Magnuse telefon.
Helistaja oli Emilie.
Ekraanile ilmus sõnum:
„Sa lubasid, et pärast pulmi saab 15 protsenti minu ja lapse nimele. Miks pakud samu aktsiaid nüüd Gretele?”
