Nterneti Huvitavad Asjad

Nterneti Huvitavad Asjad Vajuta „Meeldib“ siin 👉👉👉

„Ta on rase.”Magnus ütles seda meie pulmaööl.Tallinn säras hotellitoa akende taga. Minu pulmakleit rippus endiselt tooli...
29/08/2026

„Ta on rase.”

Magnus ütles seda meie pulmaööl.

Tallinn säras hotellitoa akende taga. Minu pulmakleit rippus endiselt toolil, kaks šampanjaklaasi seisid puutumatult laual ja voodile puistatud valged roosiõied polnud veel närtsida jõudnud.

Vaatasin oma värsket abikaasat kaua.

„Ütle uuesti.”

Ta vältis mu pilku.

„Emilie on peaaegu kolmandat kuud rase.”

Kolm kuud.

Kui proovisime sõrmuseid, valisime pulmapaika ja saatsime kutseid, teadis Magnus juba, et teine naine ootab tema last.

„Miks sa siis minuga abiellusid?”

Ta vaikis hetke ja vastas seejärel rahulikult:

„Sest sina oled õige naine, kellega abielluda.”

Naersin uskumatult.

„Ja Emilie?”

„Ta on liiga noor. Ta ei sobi meie perekonda.”

Arvasin, et see on kõige julmem asi, mida sel ööl kuulen.

Eksisin.

„Kui laps sünnib, tahan ta meie juurde tuua,” jätkas Magnus.

„Kuhu?”

„Meie koju.”

„Ja kes teda kasvatab?”

Seekord vaatas ta mulle otse silma.

„Sina.”

Emilie pidi saama raha ja Tallinnast lahkuma. Laps kannaks Falki nime ning ametlikult võiksin mina saada tema emaks.

Ma ei nutnud ega loopinud asju.

„Kas su vanemad teavad?”

Magnuse hetkeline kõhklus ütles kõik.

Nad teadsid.

Ometi oli tema ema Ingrid mõni tund varem mulle sadade külaliste ees perekonna pärlikee kaela pannud ja öelnud:

„Tänasest oled sa mulle tütre eest.”

Vaatasin meest, kellega olin just abiellunud.

„Olgu.”

Magnus tardus.

„Sa nõustud?”

„Kui laps on sinu oma, pole tema milleski süüdi.”

Ta hingas kergendatult.

„Ma teadsin, et sina oled mõistlik.”

Niipea kui vannitoa uks tema järel sulgus, kirjutasin oma advokaadile:

„Kohtume homme. Võta kaasa kõik meie abieluvara ja Falk Investi dokumendid.”

Seejärel saatsin endisele kolleegile teise sõnumi:

„Kontrolli palun Falk Investi tegelikku finantsseisu.”

Järgmisel hommikul palusin Magnusel mind Emiliega kohtuma viia.

„Miks?” muutus ta kohe valvsaks.

„Kui mina pean tema last kasvatama, tahan vähemalt teada, kes lapse ema on.”

Kaks tundi hiljem istusin Emilie vastas Noblessneri luksuskorteris.

Ta oli minust seitse aastat noorem, ilus ja enesekindel. Üks käsi püsis pidevalt kõhul.

„Kui te sellega leppida ei suuda, võite lahutada,” ütles ta.

„Emilie!” käratas Magnus.

Mina ainult naeratasin.

„Kas sa tahad, et ma lahutaksin?”

„Ma lihtsalt ütlen, et teil on selline võimalus.”

Kolm päeva hiljem võttis Magnus kodus mul selja tagant ümbert kinni.

„Grete, ma teen selle sulle heaks.”

„Kuidas?”

„Annan sulle viis protsenti Falk Investi aktsiatest.”

Pöördusin tema poole.

„Kas Emilie teab?”

Tema nägu tõmbus hetkega pingule.

Järgmisel hommikul helistas Emilie mulle ise.

„Kas teie sunnite Magnust aktsiaid teile andma?”

„Miks minu abikaasa aktsiad sulle nii tähtsad on?”

Ta vaikis.

Siis lipsas tal üle huulte:

„Sest ta lubas need juba…”

Lause jäi pooleli.

Samal õhtul helistas advokaat.

„Grete, leidsin midagi aktsiate kohta, mida Magnus sulle pakkus.”

„Mida?”

„Ta kasutab täpselt sama osalust tagatisena tehingus, mille järel sina vastutaksid tema ettevõtte varjatud võlgade eest.”

Samal hetkel süttis lauale jäetud Magnuse telefon.

Helistaja oli Emilie.

Ekraanile ilmus sõnum:

„Sa lubasid, et pärast pulmi saab 15 protsenti minu ja lapse nimele. Miks pakud samu aktsiaid nüüd Gretele?”

29/08/2026

„Emme… miks issil teine kodu on?”

Sofie käes olnud lusikas kukkus kaussi ja kõlises vastu selle serva.

Ta vaatas oma kaheksa-aastast tütart Almat, süda nii kõvasti peksmas, et külmkapi tasane sumin näis hetkeks kaduvat.

„Mis kodust sa räägid?”

„Eile pärast klaveritundi ütles issi, et peab kodust ühe asja võtma. Aga see polnud meie maja. Seal oli hästi ilus tädi, kes tegi talle ukse lahti. Neil olid isegi ühesugused sussid.”

„Kas sa mäletad, kus see oli?”

„Jõe ääres selles kõrges majas. Liftis oli number kakskümmend kuus.”

Mõni tund hiljem seisis Sofie Tartus Emajõe kaldal asuva uusarenduse korteri 2602 ees.

Ukse avas Laura Kask.

Tema abikaasa Martini projektijuht.

Sama naine, kes oli firma jõulupeol klaasi tõstnud ja öelnud:

„Martin räägib alati, et sina oled tema kõige kindlam tugi.”

Laura selja taga seisid Martini pruunid nahkkingad. Esiku riiulil lebas kell, mille Sofie oli talle pulma-aastapäevaks kinkinud. Elutoa seinal rippus foto Laurast ja Martinist Saaremaal, käed teineteise ümber.

Siis kostis magamistoast Martini hääl:

„Laura, kas sa mu käekella oled näinud?”

Ta astus välja ja tardus.

„Sofie? Mida sina siin teed?”

Sofie naeris vaikselt.

„Mitu kodu sul on, et ma peaksin teadma, millisesse neist tohin tulla?”

„Ära korralda stseeni.”

„Kelle ees sul häbi on?”

„Räägime sellest kodus.”

„Kodus?”

Sofie vaatas korteris ringi.

„Kes selle ostis?”

Keegi ei vastanud.

Ukse kõrval kapil lebas aga kinnistusraamatu väljavõte.

Omanik: Laura Kask.

Sissemakse: 118 000 eurot.

Kaks aastat varem oli Sofie kandnud Martinile 120 000 eurot – kogu summa, mida ta oli peaaegu kümme aastat säästnud. Martin väitis, et tema ettevõte vajab ajutiselt käibekapitali.

„Kas see on minu raha?” küsis Sofie.

Martin vältis tema pilku.

„Rahaasju arutame kodus.”

Sofie ei nutnud ega tõstnud häält.

„Olgu.”

Tema rahulikkus pani Martini uskuma, et ta oli pääsenud.

Õhtul helistas Sofiele ämm Aino.

„Edukatel meestel tekib vahel keegi kõrvale. Kui tahad perekonda säilitada, pead oskama mõnest asjast üle vaadata.”

„Kui kaua te teadsite?”

Telefonis valitses vaikus.

„Natuke üle aasta.”

Terve aasta oli Aino söönud Sofie valmistatud õhtusööke, võtnud vastu tema kingitusi ja kutsunud teda tütreks, teades samal ajal, et Martin elab teise naisega.

„Teil on õigus,” vastas Sofie. „Ma kannatan ära.”

Aino hingas kergendatult.

Kohe pärast kõne lõppu helistas Sofie advokaadist sõbrannale Kristiinale.

„Aita mul lahutus ette valmistada.”

„Tavaline lahutus või kontrollime enne kogu vara?”

Sofie vaatas perepilti oma töölaual.

„Kõike.”

Mõni päev hiljem näitas Kristiina talle ettevõtte väljavõtteid.

Martini osalusi oli järjest üle kantud tema isale, õele ja Laurale. Kuid kõige suurem tehing puudutas Elva lähistel asuvat kolmekorruselist villat, mis oli vormistatud Martini isa nimele.

Ostuhind oli ligi 530 000 eurot.

„Kust raha tuli?” küsis Sofie.

Kristiina lükkas talle pangaväljavõtte.

Samal hetkel saabus Martinilt sõnum:

„Järgmisel nädalal toimub osanike koosolek. Mul on vaja mõned paberid korda ajada. Sina ei pea sellega tegelema.”

Kristiina vaatas talle otsa.

„Kui nad järgmisel nädalal need otsused kinnitavad, ei pruugi sa kaotada ainult abielu.”

„Mida veel?”

Advokaat osutas ühele reale.

„Ettevõte, mille Martin väidetavalt ise asutas, on juriidiliselt rajatud sinu rahaga. Ja koosolekul kavatseb ta võltsitud volikirja abil kogu sinu osaluse oma perekonnale anda.”

„Kirjuta alla. Sa oled niigi haige. Mis mõtet on hoida enda kõrval meest, kes peab ülejäänud elu sinu eest hoolitsema?“L...
28/08/2026

„Kirjuta alla. Sa oled niigi haige. Mis mõtet on hoida enda kõrval meest, kes peab ülejäänud elu sinu eest hoolitsema?“

Lamasin Tartu Ülikooli Kliinikumi palatis, kanüül endiselt randmes, ja vaatasin lahutuspabereid, mille noor naine mu voodile asetas.

Minust vasakul seisis mu abikaasa Andres Saar.

Mees, kellega olin kaheksateist aastat abielus olnud.

Paremal tema ema Ene.

Ja voodi jalutsis seisis Kristiina, üks käsi kergelt kõhul — naine, kellega Andres oli mind rohkem kui kaks aastat petnud.

Ene lükkas dokumendid lähemale.

„Andres jätab sulle vana korteri ja natuke raha ravikuludeks. Ta on alles neljakümne kuue aastane. Sa ei saa nõuda, et ta veedaks ülejäänud elu haiglate ja ravimite vahel.“

Vaatasin oma meest.

„Kas sina arvad ka nii?“

Andres vältis mu pilku.

„Mari… arstid ütlesid, et ravi võib kesta kaua. Ma ei taha, et mu järgmised aastad näeksid välja ainult nagu vastuvõtud, uuringud ja haiglapalatid.“

Hakkasin vaikselt naerma.

Kaheksateist aastat tagasi polnud Andresel peaaegu midagi.

Mina müüsin oma pulmaehted.

Võtsin vanematelt laenu.

Aitasin tal esimese ettevõtte käima lükata.

Tema sõitis mööda Eestit klientide järel, mina hoolitsesin kodus tema vanemate eest, kasvatasin meie tütart ja pidasin õhtuti ettevõtte algusaastate raamatupidamist.

Nüüd piisas sellest, et mina ühe korra haigeks jäin.

Ja minust sai „koorem“.

Pöördusin Kristiina poole.

„Kui kaua te koos olete olnud?“

Ta vaikis hetke.

„Üle kahe aasta.“

Täpselt sellest ajast, kui mu ema suri ja Andres hakkas üha sagedamini „Helsingisse ärikohtumistele“ sõitma.

Ene võttis Kristiinal käest kinni.

„Ta ootab last. Meie perre sünnib lõpuks poiss. Ole vähemalt praegu mõistlik.“

Mu käed muutusid teki all külmaks.

„Andke paberid.“

Kõik kolm vaatasid mind üllatunult.

„Sa tõesti kirjutad?“ küsis Andres.

„Jah.“

Aga enne allkirjastamist lugesin tingimused lõpuni.

Ja siis märkasin midagi.

Meie Pirita korter oli varade nimekirjast kadunud.

Kaks äripinda Kesklinnas samuti.

Veel hullem — ettevõtte osaluse juures seisis, et olin oma aktsiad kolm aastat tagasi vabatahtlikult loovutanud.

Tõstsin pilgu.

„Millal ma oma osaluse sulle andsin?“

Andres tardus hetkeks.

„Sa kirjutasid alla. Ilmselt ei mäleta.“

Kolm aastat tagasi oli ta toonud mulle p**i dokumente, öeldes, et pank vajab krediidilimiidi muutmiseks minu allkirju.

Tema näitas lehekülgi.

Mina kirjutasin.

Sest ma usaldasin oma meest.

Seekord kirjutasin ka lahutusavaldusele alla.

Ene naeratas kohe.

Kristiina samuti.

Ja siis hakkasid nad minu haiglavoodi kõrval arutama pulmi.

„Järgmise kevade lõpp oleks ilus.“

„Ma ei taha midagi suurt, ema.“

„Ei. Meie pojapoja ema väärib korralikke pulmi.“

Mina ei öelnud midagi.

Vaatasin ainult telefoni, mis lebas ekraan allpool mu padja kõrval.

Keegi neist ei teadnud, et hetkest, mil nad palatisse astusid, oli salvestus käinud.

Ja nad ei teadnud ka seda, et eelmisel õhtul oli mulle helistanud firma endine raamatupidaja Kaire.

Tema ainus soovitus oli olnud:

„Mari, enne kui millelegi alla kirjutad, hoia tõendid alles. Ettevõttes toimub midagi väga halba.“

28/08/2026

„See poiss ei ole meie pere veri!“

Mu ämm Ene tõusis keset perekondlikku õhtusööki Viimsis püsti ja viskas lauale DNA-testi tulemuse. Üle kahekümne sugulase jäi hetkega vait.

Ta vaatas mulle otse otsa.

„Liis Kadarik, kas sul on veel midagi öelda?“

Enne kui jõudsin vastata, haaras mu abikaasa Markus paberi enda kätte. Tema nägu muutus sekunditega jahmunust raevukaks.

„Liis… selgita.“

Vaatasin meest, kellega olin kuus aastat abielus olnud.

„Kas sa usud seda paberit?“

„Siin on mustvalgelt kirjas, et Oskar pole minu bioloogiline poeg!“

„Ma küsin ainult ühe korra.“

Hoidsin tema pilku.

„Kas sa usud oma ema ja seda paberit… või mind?“

Markus vaikis.

Ainult mõne sekundi.

Aga sellest piisas.

Ene lõi kohe vahele.

„Ma olen ammu kahtlustanud! Laps ei ole Markuse moodigi. Kui sul midagi varjata pole, miks peaksid testi kartma?“

Pöördusin tema poole.

„Seega võtsid sa salaja oma lapselapse juukseid?“

„Ma kaitsesin oma poega!“

Siis küsis Markus midagi, mis kustutas minus viimasegi soovi ennast õigustada.

„Liis… kes Oskari pärisisa on?“

Ma naersin vaikselt.

Mitte sellepärast, et see oleks naljakas olnud.

Vaid sest sain lõpuks aru, et kaheksa aastat kooselu ei kaalunud tema jaoks üles ühte printerist tulnud lehte.

„Markus Lepp, sa kahetsed seda küsimust.“

Vaidlus läks teravaks. Järgmisel hetkel käis tema käsi vastu mu põske.

Laksatus kajas üle toa.

Oskar puhkes nutma.

„Emme!“

Markus ise tardus, kuid Ene ütles jäiselt:

„Viige nad välja. Leppade maja ei hakka võõrast last kasvatama.“

Ma ei nutnud.

Ei palunud.

Ei hakanud tõestama, et mu poeg kuulub oma isale.

Panin Oskarile jope selga, võtsin ta käest kinni ja kõndisin ukse poole.

Markus hüüdis järele:

„Kui sa nüüd lähed, ära tule hiljem mind süüdistama!“

Peatusin korraks.

„Ära muretse.“

Vaatasin teda viimast korda.

„Sellest õhtust ei ole ma enam Leppade pere liige.“

Siis lisasin:

„Ja asjad, mida ma olen aastaid vaikselt teie pere jaoks üleval hoidnud, ei pea enam samuti püsima.“

Ene naeris.

„Sa tõesti arvad, et oled nii tähtis?“

Ma ei vastanud.

Väljas sadas tugevat vihma.

Taksos puges Oskar mu vastu.

„Emme… kas ma olen päriselt issi poeg?“

Surusin ta kõvasti enda vastu.

„Jah.“

„Miks ta siis mind ei taha?“

Mul kulus hetk, enne kui suutsin vastata.

„Sest vahel usuvad täiskasvanud vale inimest.“

Kui Oskar oli hotellitoas lõpuks magama jäänud, helistasin Tallinnas ühele numbrile.

„Liis?“ vastas tuttav meeshääl.

Vaatasin vihmaseid linnatulesid.

„Andres, aktiveeri palun seitsmes klausel.“

Ta vaikis.

„Oled kindel?“

„Jah.“

„Ka Lepp Grupp AS-i krediidigarantiide osa?“

„Kõik.“

Andrese hääl muutus tõsiseks.

„Kui garantii praegu tagasi võtame, hindab pank kogu nende krediidilimiidi uuesti. Ettevõte võib väga kiiresti likviidsuskriisi sattuda.“

Ütlesin ainult:

„See pole enam minu probleem.“

Täpselt tund hiljem helises Markuse telefon.

Tema nägu muutus kõne ajal tuhkhalliks.

„Mida tähendab, et krediidilimiit läheb erakorralisele ülevaatusele?“

Ene tõusis ehmunult.

„Mis juhtus?“

Markus vaatas pangast saabunud kirja.

„Garantii võeti tagasi.“

„Kes?“

Ta ei vastanud.

Sest teate all seisis nimi, mida ta polnud kuue abieluaasta jooksul kordagi minu omaga seostanud:

KADARIK INVESTEERINGUD OÜ.

„Kirjuta alla. Firma kuulub mu pojale ja korter osteti tema rahaga. Sa oled sellest abielust juba küllalt saanud. Mida s...
28/08/2026

„Kirjuta alla. Firma kuulub mu pojale ja korter osteti tema rahaga. Sa oled sellest abielust juba küllalt saanud. Mida sul veel jagada on?“

Vaatasin lahutuspabereid laual ja siis noort naist, kes istus mu abikaasa kõrval nii lähedal, et nende õlad puudutasid.

Sandra.

Veel aasta tagasi oli ta firma suvepäevadel mulle klaasi tõstnud ja naeratades öelnud:

„Katrin, Martin räägib alati, et ilma sinuta poleks ta praegu seal, kus ta on.“

Nüüd hoidis sama naine kätt Martini käsivarrel.

„Katrin, tundeid ei saa sundida. Pole mõtet kinni hoida inimesest, kes sind enam ei armasta.“

Ma ei vaadanud talle enam otsa.

„Martin, kas sa mäletad meie pulmakulda, mille ma maha müüsin, et sa saaksid firma registreerida?“

Ta vaikis.

„Kas mäletad 7000 eurot, mille ma sinu jaoks laenasin?“

Ikka vaikus.

„Ja neid öid, kui töötasin pärast oma põhitööd veel koristajana, sest sul polnud büroo üüri jaoks raha?“

Mu ämm Sirje lõi käega vastu lauda.

„Aitab! Abielus inimesed ei loe iga senti. Kas sul endal häbi pole nii ahne olla?“

Ma hakkasin naerma.

Kõik need aastad, mil olin Martini võlgade pärast magamata, müünud oma ainsad väärtasjad ja võtnud lisatöid, olid nüüd kokku võetud ühe sõnaga.

Ahne.

Martin lükkas pastaka mulle lähemale.

„Kirjuta alla. Ma annan sulle raha, et saaksid otsast alustada.“

„Annad mulle?“

Ta pööras pilgu kõrvale.

Küsisin veel ainult ühe asja.

„Sa tõesti ei kahetse?“

„Ei.“

Noogutasin.

Ja kirjutasin alla.

Ma ei nutnud.

Ei karjunud.

Ei nõudnud midagi juurde.

Kui vana kohvriga meie Tallinna Kesklinna korterist lahkusin, nägin nende nägudel peaaegu kergendust.

Enne liftiuste sulgumist hüüdis Sandra mulle järele:

„Loodan, et leiad endale uue elu.“

Vaatasin talle otsa.

„Sulle soovin sama.“

Tol ööl avasin lennujaama lähedal hotellis ainsa puust karbi, mille olin kaasa võtnud.

Seal polnud ehteid.

Seal olid kulla müügi kviitungid, vanad pangaülekanded, ettevõtte esimesed raamatupidamisväljavõtted ning must mälupulk, mille firma endine pearaamatupidaja oli mulle aastaid tagasi vaikselt pihku surunud.

„Katrin, hoidke see alles,“ oli ta öelnud. „Ühel päeval võib see teid päästa.“

Sisestasin mälupulga arvutisse.

Failid, mis ekraanile ilmusid, hoidsid mind üleval peaaegu hommikuni.

Aga ma ei läinud Martini juurde tagasi.

Ostsin üheotsapileti Helsingisse ja lahkusin.

Seitse aastat hiljem naasin Tallinna.

Seekord mitte vana kohvriga naisena, kellele öeldi, et ta pole midagi väärt.

Olin rahvusvahelise investeerimisfondi Baltikumi investeeringute direktor.

Ja üks ettevõtetest, kes kõige meeleheitlikumalt meie uude projekti pääseda tahtis, oli…

Kask Capital AS.

Firma, mille Martin oli kunagi minu müüdud pulmakulla ja laenatud raha abil nullist üles ehitanud.

„Taavi! Oskar viidi erakorralisse vastuvõttu. Tal tekkisid autos krambid — palun tule kohe haiglasse!“Peaaegu karjusin t...
27/08/2026

„Taavi! Oskar viidi erakorralisse vastuvõttu. Tal tekkisid autos krambid — palun tule kohe haiglasse!“

Peaaegu karjusin telefoni, samal ajal kui arstid mu kuueaastase poja Tallinna Lastehaigla koridoris minema lükkasid. Oskari keha põles palavikust, huuled olid kuivad ja silmad vaevu avatud.

Telefonist kostsid muusika, klaaside kõlin ja naise naer.

„Liina, ära tekita paanikat,“ vastas mu abikaasa külmalt. „Olen tähtsate inimestega.“

„Sa oled Sandra sünnipäeval, eks?“

Taavi vaikis.

„Meie pojal olid krambid. Kas sa saad vähemalt nüüd tulla?“

„Haiglas on arstid.“

„Ta on ka sinu laps!“

„Ära suru mulle peale.“

Kõne katkes.

Minut hiljem helistas ämm. Arvasin, et Malle tahab küsida, kuidas lapsel läheb.

„Mitu korda sa Taavile helistasid?“ nõudis ta hoopis.

„Kas sa tead, et Oskar on erakorralises?“

„Tean. Aga Taavil on täna tähtis õhtu. Abikaasana peaksid oskama tema tööga arvestada.“

Vaatasin suletud raviruumi ust.

„Aga sinu lapselaps?“

„Lastel tõuseb ikka palavik. Ära tee kõigest draamat.“

Hiljem, kui arst ütles, et Oskari seisund on stabiliseerunud, istusin tema voodi kõrval.

Poiss avas silmad.

„Kas isa tuleb?“

Ma ei osanud vastata.

Oskar pööras näo seina poole.

„Tal on jälle kiire…“

Sel hetkel saabus mulle foto Taavi firma töötajalt.

Taavi seisis Sandra Krooni kõrval ja kinnitas talle kaela säravat ripatsit. Nende ees põlesid sünnipäevatordi küünlad.

Ma ei nutnud.

Otsisin telefonist nime, kellele polnud kolm aastat helistanud.

„Rasmus Kivi.“

Teises otsas jäi vaikseks.

„Liina Veskimäe?“

„Kas sul on alles Teder Grupi krediiditagatiste dokumendid?“

„Kõik.“

Vaatasin magavat poega.

„Kontrolli kogu vara, mille minu perekond nende laenude tagamiseks andis.“

„Kas kavatsed garantiid peatada?“

„Jah.“

Järgmisel hommikul helistas Taavi kaheksa korda.

„Kolm panka vaatavad meie krediidilimiite üle ja tarnijad lühendasid maksetähtaegu!“ karjus ta. „Kas sa mõistad, et firma võib kokku kukkuda?“

„Kas Oskari seisund sind huvitab?“

„Ma räägin ettevõttest!“

„Mina räägin sinu pojast.“

Enne kui jõudsin kõne lõpetada, helistas Teder Grupi finantsjuht.

„Proua Veskimäe, viimase kolme kuuga on ettevõttest kantud 1,05 miljonit eurot meediafirmale, mis kuulub Sandra vennale.“

„Kuhu raha edasi läks?“

Mees vaikis.

„Viimase saaja nimi muudab seda, mida te kogu Tederite perekonnast arvate.“

„Su isa on nüüd maetud. Tule täna Tallinna ja kirjuta lahutusele alla. Kertu on rase ning tema pere tahab pulmad võimali...
27/08/2026

„Su isa on nüüd maetud. Tule täna Tallinna ja kirjuta lahutusele alla. Kertu on rase ning tema pere tahab pulmad võimalikult kiiresti ära teha.“

Seisin Viljandimaal isa maja elutoas, telefon külmas käes.

Matuseküünlad põlesid endiselt tema foto kõrval. Valged liiliad täitsid toa raske lõhnaga ning pärgade lindid liikusid avatud aknast tulevas tuules.

„Isa suri kolm päeva tagasi,“ ütlesin ämmale. „Kas sa helistasid tõesti ainult selleks?“

Ülle Saar ohkas.

„Elavad peavad edasi minema. Marko ei armasta sind enam.“

Kolm päeva varem olin helistanud oma abikaasale üle kahekümne korra. Isa lamas siis Tartu haigla intensiivraviosakonnas.

Kui Marko lõpuks vastas, kostsid taustal muusika, klaaside kõlin ja naise naer.

„Marko, isa ei pruugi ööd üle elada. Palun tule.“

„Mul on tähtis kliendiüritus.“

„Ma palun sind ainult üheks õhtuks.“

Ta vaikis ja ütles siis:

„Ma ei saa kümnete miljonite eurode suurust tehingut pereprobleemi pärast pooleli jätta.“

Isa suri samal ööl.

Marko ei tulnud ka matustele. Ta saatis ainult pärja.

Kümme minutit pärast ämma kõnet helistas ta ise.

„Anu-Liis, räägime täiskasvanud inimeste kombel.“

„Kas Kertu on tõesti rase?“

„Jah.“

„Sinust?“

Pärast lühikest vaikust vastas ta:

„Jah. Jätan sulle Kristiine korteri ja maksan kakssada tuhat eurot. Kirjuta alla ning ärme tee teineteise elu raskeks.“

Vaatasin isa fotot.

„Kas kuus aastat on sinu meelest seda väärt?“

„Ära räägi tunnetest.“

Mu hääl muutus ootamatult rahulikuks.

„Olgu. Räägime rahast. Saar Metallil on 3,8 miljonit pangalaenu, 2,6 miljonit tarnijakrediiti ja Rae tootmishoone projektist puudu üle miljoni. Õige?“

„Kust sa seda tead?“

Lõpetasin kõne ja võtsin isa kirjutuslaua alumisest sahtlist välja nikerdatud puukarbi, mille tema advokaat oli mulle enne matuseid andnud.

Sees polnud raha.

Seal olid Saar Metalli laenulepingud, garantiid ja auditid.

Alles nüüd sain aru, et Marko pere ettevõte polnud kasvanud tema oskuste tõttu. Aastaid oli selle taga seisnud minu isa valdusfirma, pakkudes tagatisi, rahastust ja oma head nime.

Isa viimases korralduses oli otsustusõigus jäetud mulle.

Helistasin mehele, kellega polnud kaks aastat rääkinud.

„Härra Kaar, tahan kontrollida kõike, mis puudutab Saar Metalli.“

„Kui põhjalikult?“

„Kõike.“

Ta vaikis.

„Kas mõistate, mis juhtub, kui need garantiid lõpevad?“

Enne kui jõudsin vastata, süttis laual teine telefon.

Helistaja oli Marko.

27/08/2026

„Kui ta tõesti mälu kaotas, on see meile isegi kasulik. Lasnamäe nõlval asuv maja on endiselt tema nimel. Paar allkirja ja saame selle tagasi.“

Ärkasin Põhja-Eesti Regionaalhaiglas pärast seitset päeva koomas olemist, kuid hoidsin silmad kinni.

Palatiukse taga rääkis minu ämm Ene Kurg.

Mõni sekund hiljem vastas mu abikaasa Tanel külmalt:

„Ära kiirusta. Las Karin ärkab. Ülejäänuga tegelen mina.“

Pisar libises mööda mu põske padjale.

Kui arst palatisse tuli, avasin aeglaselt silmad. Tanel haaras kohe mu käest.

„Karin, kas tunned mind?“

Vaatasin teda pikalt.

„Kes te olete?“

Ruumi langes vaikus. Taneli selja taga lõi Ene pilk hetkeks särama.

Sellest päevast alates hakkasid nad minu mälu „taastama“.

Ene väitis, et olin alati tahtnud emalt päritud maja Taneli nimele kirjutada. Tanel kinnitas, et usaldasin kõik rahaasjad talle.

„Kas tõesti?“ küsisin.

„Täielikult,“ vastas ta. „Me oleme ju abielus.“

Langetasin pilgu.

„Siis usaldan sind ka nüüd.“

Nad ei teadnud, et mäletasin kõike.

Mäletasin ema testamenti. Mäletasin Taneli ehitusfirma järjest kasvavaid võlgu. Ja mäletasin, et päev enne auto pidurite kadumist olin käinud oma advokaadi juures.

Mõni päev pärast haiglast lahkumist tõi Tanel mulle dokumendid.

Volikiri. Maja võõrandamise leping. Laenuleping ettevõttega, mis oli seotud tema emaga.

„Need olid sul juba enne õnnetust allkirjastamiseks valmis,“ valetas ta.

Viisin pastaka nimejoone kohale, kuid peatusin.

„Mu pea valutab.“

Ene naeratus kadus.

Samal õhtul saatis advokaat mulle ülevaate. Taneli firma oli kaotanud üle miljoni euro. Raha oli liikunud Ene kontole ning Kadaka tee uusarenduses asuva korteri ostmiseks.

Korter kuulus Taneli endisele assistendile Reelika Põdrale.

Kolm päeva hiljem ütlesin, et olen valmis allkirjastama, kuid palusin Tanelil esmalt kinnitada, et kõik ettevõtte laenud ja uued kohustused jäävad tema isikliku käenduse alla.

Ta luges vaid esimest lehekülge ja kirjutas alla.

„Kas oligi kõik?“

„Kõik,“ vastasin.

Samal ööl saabus tundmatult numbrilt sõnum:

„Proua Leemet, teie autoõnnetus polnud juhus.“

Lisatud turvakaamera pilt oli tehtud kell 23.47 õnnetusele eelnenud õhtul. Kapuutsi kandnud mees kummardus mu auto esiratta juurde.

Nägu polnud näha.

Kuid tema jope tundsin kohe ära.

Olin selle ise jõuludeks ostnud ühele inimesele Taneli perekonnas.

25/08/2026

Päeval, mil arstid mu ämma peaaegu terveks tunnistasid, arvasin, et kuudepikkused magamata ööd ja haigla vahet jooksmine on lõpuks läbi.

Ma ei teadnud, et esimesena lõpeb hoopis mu seitsmeaastane abielu.

Olin vaevalt Aino ravimid köögilauale asetanud, kui ta ütles:

„Paki oma asjad. Laura kolib täna õhtul sisse.”

„Mida?”

„Martin lahutab sinust niikuinii. Laura kannab tema last ja meie perekond vajab pärijat.”

Samal hetkel tuli mu abikaasa kabinetist. Ta ei suutnud mulle silma vaadata.

„Liis… ma kavatsesin sulle hiljem rääkida.”

Naersin kibedalt.

„Millal? Pärast seda, kui ta on minu voodis maganud?”

Uksekell helises.

Kreemikas mantlis noor naine astus sisse, käsi kõhul.

„Liis, mul on väga kahju.”

Aino juhatas ta kohe diivanile, kus olin eelmisel õhtul ämmale ravimeid andnud.

„Ära seisa. Sa oled rase.”

Siis pöördus ta minu poole.

„Seitse aastat ei suutnud sa last sünnitada. Kas Martin peab sinu pärast järeltulijata jääma?”

Kaks aastat varem olin samuti rase olnud.

Kaotasin lapse ööl, mil kiirustasin haiglasse Aino juurde ja jäin kolmeks päevaks tema voodi kõrvale. Rannametsad olid selle ilmselt unustanud.

„Kas laps on sinu oma?” küsisin Martinilt.

Ta langetas pea.

„Ma võtan vastutuse.”

„Aga mina?”

Ta ei vastanud.

„Ära korralda stseeni,” sekkus Aino. „Annan sulle viis tuhat eurot, et saaksid toa üürida. See korter on Martini nimel. Sinule ei kuulu siin midagi.”

Ma ei nutnud.

„Olete kindel?”

Aino puhkes naerma.

„Kas sul üldse on siit midagi kaasa võtta peale riiete?”

Lahkusin tol õhtul ühe kohvriga.

Enne ukse sulgemist ütlesin Martinile:

„Homme kell üheksa kohtun advokaadiga.”

„Kas arvad, et mõned paberid hirmutavad meid?” hüüdis Aino mulle järele.

Kolm päeva hiljem ta enam ei naernud.

Rannamets Grupi tähtsaim investeering peatati osalusvaidluse tõttu, mille Martin oli ilmselt tahtlikult unustanud.

Ta helistas mulle südaööl.

„Kas sina tegid seda?”

„Võtsin tagasi selle, mis mulle kuulub.”

„Ettevõte on minu!”

„Oled kindel?”

Nädal hiljem pani advokaat Kristjan minu ette ettevõtte kolme aasta finantsaruanded.

Sajad tuhanded eurod olid liikunud regulaarselt väikesesse Pärnu firmasse. Kokku üle 160 000 euro.

Ettevõtte juhatuse liige oli Laura Kask.

„Kas see oli Martini isiklik raha?”

Kristjan raputas pead.

„Ei. See tuli arendusfondist, kuhu kandsid raha teie ja teie kadunud isa.”

Sel hetkel saabus Martinilt sõnum:

„Ema sai Laura kohta tõe teada.”

Kohe järgnes teine:

„Liis, ära tee veel midagi. See laps ei pruugi üldse minu oma olla.”

„Kuidas sul üldse häbi pole veel siin seista?”Mu ämma Aino hääl lõikas läbi Kakumäe villa elutoa.Kärt seisis liikumatult...
25/08/2026

„Kuidas sul üldse häbi pole veel siin seista?”

Mu ämma Aino hääl lõikas läbi Kakumäe villa elutoa.

Kärt seisis liikumatult.

Diivanilaual helendas telefon. Vähem kui kümme minutit tagasi oli talle saadetud foto, millel tema abikaasa Martin seisis ühe Viimsi restorani ees, käsi ümber noore naise piha.

Naine naeratas kaamerasse.

Sõrmes teemantsõrmus.

Martini käel säras samasugune paarissõrmus.

„Ja mis siis, kui mu poeg leidis kellegi teise?” küsis Aino külmalt. „Vaata parem iseennast!”

„Kas Martini kõrvalsuhe on nüüd minu süü?”

„Kelle siis?”

Aino astus lähemale.

„Kolm aastat abielu ja sa ei osanud oma meest hoida. Ainult töö, koosolekud ja arvuti. Martin vajab naist, kes oskab temast hoolida.”

Kärt naeris vaikselt, kuid selles polnud midagi rõõmsat.

„Mina olin külm?”

Ta vaatas abikaasale otsa.

„Martin, ütle sina. Kas oli üksainuski õhtu, mil ma sind koju ei oodanud?”

Mees vältis tema pilku.

„Kärt, see on keeruline…”

„Mitu korda tulid sa viimase kolme aasta jooksul koju enne kella kümmet?”

Ruum jäi vaikseks.

Aino lõikas vahele:

„Mees teenib perele raha. Hiline kojutulek on normaalne. Ära käitu, nagu oleksid ainus kannataja maailmas.”

Kärt mõistis viimaks, et keegi ei kavatsenud talle midagi selgitada.

Selles majas oli tema olnud algusest peale süüdlane.

„Kes see naine on?” küsis ta.

Martin vaikis.

„Ma küsisin, kes ta on.”

„Laura Kask.”

„Kui kaua?”

„Umbes aasta.”

Aasta.

Kõik ületunnid, tööreisid ja jahtunud õhtusöögid said ühe hetkega uue tähenduse.

„Miks sa siis lahutust ei küsinud?”

Martin tõstis pilgu.

„Ma…”

„Kas vara pärast? Või kardad, et vanaisa saab teada?”

Vaikus.

„Sa tahtsid meid mõlemaid alles hoida?”

„Ära tee seda inetumaks, kui see juba on,” ütles Martin ärritunult.

„Mina teen inetuks? Sina oled abielus. Sina valetasid terve aasta. Sina panid teisele naisele sõrmuse sõrme.”

„Aitab!” karjus Aino. „Kui sul vähegi eneseväärikust on, lahku ise sellest majast!”

„Sellest majast?”

„See on Rannametsade villa. Sina tulid siia ühe kohvriga ja lahkud samamoodi.”

Kui Kärt midagi ei öelnud, lõi Aino talle kogu perekonna ees vastu nägu.

„Minu poeg leidis teise naise sellepärast, et sina polnud talle piisav!”

Martin ei liigutanud.

Kärt puudutas põske ja vaatas teda viimast korda.

„Kas sul pole midagi öelda?”

„Praegu on kõigil parem, kui sa lähed.”

Kärt võttis magamistoast vana kohvri, jättis abielusõrmuse lauale ja lahkus sõnatult.

Nädal hiljem proovis Martin Laura sõrme uut kihlasõrmust, kui talle helistas ettevõtte finantsjuht.

„Härra Rannamets, meil on kriis. Kõik kontod on külmutatud ja investor lõpetas lepingu.”

„Milline investor?”

Telefonis valitses hetkeks vaikus.

„Teie naine.”

Address

Tartu

Alerts

Be the first to know and let us send you an email when Nterneti Huvitavad Asjad posts news and promotions. Your email address will not be used for any other purpose, and you can unsubscribe at any time.

Shortcuts

Share