27/04/2026
Eelmises töökohas oli tegevjuht, kes tegi pidevalt selliseid seksistlikke kommentaare. Meenuvad ka imelikud lähenemiskatseid firmapidudel ja õhtustel aegadel kontoris. Väkk, paha hakkab!
Ma ei tea, mis sellel tegevjuhil minu vastu oli, aga küll teda häiris, et mul on lapsed ja et nad jäävad haigeks. Siis olid pinnuks silmas minu erialased õpingud. Siis häiris teda minu sugu...
Tihti tundus mulle, et tegevjuhi silmis halvim võimalik kombo on töötav üliõpilasest ema, kellel on lasteaiaealised lapsed. Laste osas sain lausa selliseid kommentaare, et korra isegi vabandasin sarkastiliselt, et ei osanud laste haigestumist aasta alguses puhkusi planeerides ette näha.
Tundsin ennast pidevalt alandatuna. Mitmeid kordi lihtsalt nutsin õues, sest olin sõnadega taas haiget saanud. Ma tegin oma tööd hingega ja pühendunult. See tegi väga haiget, kui mind süüdistati olukordades, mis ei olnud minu vastutusalas. Vabanduseks tuli juht, pakkus vanaks läinud šokolaadi ja püüdis samal ajal guilt-trippida mantraga: "Me oleme kõik nagu üks pere. Võta nüüd ennast kokku."
Kui püüdsin selgitada, et mul on ülekoormus ning vajan abi, siis olin ise oma ülekoormuses süüdi.
"Sa olid haige."
"Sul on lapsed haiged."
"Sa olid koolis."
"Ma vastan ka tihti veel öösiti meilidele, see on täiesti normaalne."
Ma kaalusin mitu korda ettevõttest lahkumist, aga ei suutnud leida endas piisavalt julgust. Kui lõpuks siis lahkumisavalduse lauale panin ja ettevõtte juhataja minuga lähemalt rääkida tahtis, siis rääkisin talle ära kõik need ebameeldivad olukorrad selle tegevjuhiga.
Juhataja oli nagu puuga pähe saanud, sest tema polnud midagi sellist tähele pannud. Mis sellest, et seksistlikke märkusi tegi tegevjuht iganädalastel koosolekutel vahel ka teiste ees. Ka teised naised selles ettevõttes olid tegevjuhi käitumisest ja sõnavõttudest pidevalt häiritud.
Mul on hea meel, et ei pea enam sellise inimesega koos töötama.
