21/09/2026
Mõni töökoht tuleb ellu just õigel ajal. Taavi jaoks algas teekond Dagöplastis 2007. aasta novembris, kui tuttav soovitas kandideerida. „Hiiumaa värk – teed seda, mida parasjagu vaja on,“ ütleb ta muigega. Tehase töö võlus teda kohe oma mitmekesisuse ja liikumisega. „Päev läbi laua taga istumine ei oleks kindlasti minu jaoks. Tehases on kogu aeg midagi toimumas.“
Esimest tööpäeva meenutab Taavi hästi. Noorena tundus kõik uus ja isegi veidi hirmutav – müra, suured masinad ja pidev sagimine. „Ausalt öeldes arvasin, et pean nädal aega vastu.“ Tegelikult läks aga teisiti. Noor isa ja kodulaen tähendasid, et tuli hakkama saada. Suureks abiks oli sõbralik kollektiiv, kes võtsid uue inimese hästi vastu.
Täna juhib Taavi vahetuste tööd. Tema hommik algab eelmise ja järgmise vahetuse infovahetusega – räägitakse läbi probleemid, leitakse lahendused ja pannakse paika, kes mida teeb. Päeva jooksul tuleb teha tihedat koostööd tootmisjuhiga, osaleda koosolekutel ning leida lahendusi kõigele sellele, mida tootmispäev kaasa toob.
Kõige suurem väljakutse? Inimesed. Mitte halvas mõttes, vaid just seetõttu, et iga inimene on erinev. „Karakterid ja iseloomud on erinevad ning vahel on päris keeruline. Tuleb palju kuulata ja kaasa mõelda.“ Kindlat juhtimisvalemit tal ei ole. Iga päev on uus ja iga olukord erinev. Kõige olulisem on, et töö saaks tehtud ning inimesed läheksid päeva lõpus tervelt ja hea tundega koju. Veel parem, kui nad tahavad järgmisel päeval rõõmuga tagasi tulla.
Taavit tuntakse rõõmsa ja tegusa inimesena, kuid tema sõnul oskab ta vajadusel ka lihtsalt olla. „Paigalseis on tagasiminek, aga eks ma oskan molutada ka. Pigem viib mind edasi uudishimu – tahan teada, proovida ja kogeda.“
Kui tööpäev läbi saab, leiab Taavi end kõige sagedamini teatrist, metsast või vee äärest. Suurim kirg on teater. Näitlemine sai alguse juba sõjaväes, kus ta kehastas oma patareiülemat nii veenvalt, et pälvis lausa parima näitleja tunnustuse. Hiljem tulid Lauka jaanitulede näidendid ning pärast mõningast pausi viis tee ta Naadi teatrisse, kus ta on nüüdseks laval olnud juba kuus aastat. „Laval saad olla keegi teine, teha asju ja kogeda olukordi, mida päriselus ei saa. Ja keegi ei pahanda… vähemalt vist mitte,“ ütleb Taavi talle omase huumoriga.
Paljud hiidlased tunnevad Taavit ka jõuluvanaga seotud rollist. See sai alguse üsna juhuslikult, kui ta tuli sõbrale appi. „Kahes kohas korraga ei suuda isegi jõuluvana olla,“ naerab ta. Kõige eredamalt on talle meelde jäänud hoopis üks kohtumine õpetajatega. Kui lapsed olid alati salmid pähe õppinud, siis õpetajad lugesid need telefonist ette. „Ütlesin neile naljatades, et lastelt nõuame küll, aga ise ei viitsi. Pärast olid kõigil pilgud maas. Eks näis, kas enam kutsutaksegi,“ meenutab ta muiates.
Ka jahindus on Taavi jaoks palju enamat kui saak. Vend meelitas ta kunagi metsa kaasa ning aastatega on muutunud ka suhtumine. „Nooremana oli tulemus tähtis. Täna naudin rohkem aega, seltskonda ja metsa ennast.“ Eriti meeldib talle koeraga metsas käia ja jälgida, kuidas loom töötab. „Metsas saab muust jamast puhata.“
Kui küsida Taavilt, mille üle ta oma elus kõige uhkem on, tuleb vastus hetkegi mõtlemata. „Pere üle. Kui lapsed on terved ning naine rõõsa ja rõõmus, tuleb kõik muu juba ise. See teebki mind kõige uhkemaks.“
