14/11/2025
Me elame ajastul, kus võrdlemine käib automaatselt. Sa vaatad kõrvale ja tundub, et kõik teised liiguvad kiiremini, teevad rohkem ja jõuavad kaugemale. Aga tegelikult on igaühel oma rada, oma tempo ja oma piirangud. Ma kuulen seda pidevalt, viimati just täna: “Oh, sa oled igal pool nii aktiivne, lendad ringi, tegutsed! Sul pole vist üldse vaba aega!” 😅😇😃
Saladuse katte all reedan välja, et mul on rohkem vaba aega, kui kõigil, kes on valinud palgatöö.
Neljakümnene ettevõtja kolme lapsega ei jookse sama rada kui 27aastane vallaline noor firmajuht. Kahekümneaastase kogemusega kunstnik ei saa olla mõõdupuu sellele, kes on oma teekonnal alles teisel aastal. Inimene, kes hoolitseb vananevate vanemate eest, ei ole samas stardipositsioonis kui keegi, kellel pole väljaspool tööd mingeid kohustusi.
Kui sa üritad nende järgi joosta, siis kaotad oma rütmi. Ja rütm on kõik, mida sa valida saad.
Ainus mõistlik mäng on mäng iseendaga: kas ma liigun edasi? Kas ma olen täna natuke parem kui eile? Kuidas ma seda mõõdan?
Kas mu mõtlemine, energia või harjumused on kas või millimeetri võrra tugevamad?
See ongi progress. Vaikne, järkjärguline, aga stabiilne.
Sina ja sinu rada. Mitte keegi teine.
Kuidas sa täna iseendaga võrreldes liikusid? Edasi või tagasi?
