headandlead

07/08/2026

See on suur piinlikkus kui riik menetleb planeeringut ja selle keskkonnamõju hindamist tehes vigu ja neid parandades kokku 14 aastat.

Planeeringute koostamisel oli enne 2015 a planeerimisseaduse jõustusmist Eestis järelevalve ja selle suunitlus oli ka vigu avastada ja eos kõrvaldada.

Täna on planeerimisseadus vaevu toimiv. Tulemus: seadust rakendatakse ebavõrdselt (Nursipalu ja Viimsi jalgpallihallikaasuste seaduse rikkumised), menetlused on pikad jadaprotsessid ja kodanikkonnast ning keskkonnast kiputakse üle sõitma. Sh tehti viimast kohtu hinnangul ka algse Rail Baltica teemaplaneeringu koostamise ajal, mistõttu planeeringu algversioon leidis kohtu poolt tühistamist.

Meil on aeg taastada tegelikult kaasav, demokraatlik ja kohtuväliselt järelevalvet tagav planeerimissüsteem, mis Eestis edukalt 1995-2015 toimis.

14 aastat menetletud Rail Balticu viimane lõik sai heakskiidu. “See on väga suur võit”. Rail Balticu viimase lõigu keskkonnamõjude hindamine Pärnumaal sai heaks kiidetud, seda menetleti kokku 14 aastat. Transport, Logistika, RAIL BALTIC ESTONIA OÜ, Lauri Ulm, Pärnu, Pärnumaa, ühistrans...

01/06/2026

‼️Teavitamine ei ole kaasamine. Ka kavandatust informeerimine valitseja vaatenurgast otsus ellu viia midagi muutmata ei ole kaasamine.

🥰 Kaasamise eeldus on kõigi osapoolt õigus kaasa rääkida ja saavutada mingil viisil oma arvamusega arvestamine. Mida põhjendatum arvamus, seda selgem peaks olema ka sellega arvestamise määr. Kaasamiskultuuri suur osa on oskus kuulata ja kuuldu baasil otsida kompromissi või konsensust.

😢 Kui kaasamise tulemus on vaid nagu Viimsi jalgpallihallil või Nursipalus, kus kodanikest üle sõidetakse, sh seaduse algset mõtet rikkudes, siis ei saa sellest tekida midagi muud peale ühiskonna lõhenemise ja demokraatia vähenemise.

Anne Martin, kes on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi maa- ja ruumipoliitika osakonna nõunik, kirjutab lingitud loos: "Kuidas kavandatav aitab kaasa Eesti elu edendamisele, peaks ühiskonnas laiemalt arusaadav olema juba enne planeeringu algatamist, siis on võimalik kohalikel aruteludel keskenduda nendele teemadele, mis konkreetselt planeerimisse puutuvad. Vastasel juhul peab leppima kaasamisel suurema ajakulu ning vähemalt esialgse vastuseisuga, kuna inimesed on teadmatuses ning plaanitav tundub nende jaoks vastuoluline."

Ehk kaasamisel peaks ennekõike lähtuma üldisematest planeeringutest ja reaalsest elulisest vajadusest midagi muuta kogu ühiskonna jaoks, mitte kitsalt arendaja ärihuvist või veel hullem võimul oleva partei huvist läbi suruda oma poliitiline otsus saabuvatel valmistel häälte korjamiseks nagu juhtus Viimsi jalgpallihalliga. Kui nii läheb, siis luuakse kogukonnas palju eluhoidvust laastavat vastandumist.

🌞 Loodetavasti taastub olukord kus 2010 eel olid riigis planeerimisega tegelevate osapoolte kodulehtedel levitatavad head kaasamistavad ja olukord kus 1995-2015. aastatel tõesti püriti kaasamise sisulisuse kvaliteedi üles viimisele.

2015. aastal jõustunud planeerimisseadus (mida on nüüd just kaasamise kaotamise osas nuditud) ja ka 2014. aasta riigieelarve seaduse sabas kaotatud säästva arengu seaduse nõue tagada riiklike arengukavade siduvus on sisulist kaasamist palju vähendanud. Teavitamisteerull koos propagandaga ei ole kuidagi haakumas planeerimisseaduse algse mõttega tagada kodanikkonnale oma kodukoha arengus kaasarääkimise võimalus.

🤗 Kaasamise peamine põhjus on ennekõike see, et rajatav objekt või ruumiline lahendus oleks arusaadav ja elluviidav ilma kogukondi lõhestamata ning keskkonnale viga tegemata. Kohalikud inimesed tunnevad alati keskkonda ja paika paremini, kui kaugelt saabunud ekspert, kes küll ehk adub mingit valdkonda aga ei pruugi teada, mis on tegelik elukorraldus ja kogukondlik toimimismudel.

Kui arendaja, kogukond ja omavalitsus toimivad harmoonias, on võit kõigile alati tagatud. See on see, miks üldse planeerimist on vaja!

Riiklikud eesmärgid ja kohalikud huvid peavad tasakaalu leidma. Läbimõeldud kaasamine ja valmisolek otsida toimivaid lahendusi võib parandada teineteisemõistmist ajal, mil vastandumine üha kasvab, kirjutab Anne Martin.

21/05/2026

2014-2015 aastatel lubati, et uue seadusega planeerimine läheb lihtsaks aga läks hulka keerukamaks ja ajamahukamaks. Nüüd on seda seadust muudkui nuditud. Kaasav pool ja kodanike võimalus end kaitsta aina väheneb. Kas sellest ka planeeringute menetluskiirused kasvavad, näitab aeg.

Kunagi planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) ajal oli normaalne koostada üldplaneeringu kohane detailplaneering 6-12 kuuga ja üldplaneeringut muutev 8-16 kuuga. Üldplaneeringuid koostati siis ca 1 kuni 1,5 aastaga ja kõik planeeringu liigid läbisid avalike aruteude filtri.

Nüüd peetakse detailplaneeringu puhul kahte aastat kiireks ja eesmärk olevat müstiliselt p**k 22 kuud. Tagurpidiminek!

Kui selles seaduse muutuses midagi head on, siis see, et eriplaneering, kui toimimatu ja bürokraatlikult rumal planeerimisliik, kaob. Seda küll ülivalel põhjusel, Nursipalus seaduse rikkumine tahetakse seadust muutes lihtsalt kaotada. See oli ju huvitav olukord, kus justiitsminister Pehvkur lasi välja töötada tänase planeerimisseaduse eelnõu, siseminister Pehvkur selle parlamenti viis ja kaitseminister Pehvkur seda sama korda mida ise välja töötada lasi julmalt rikkus.

Süsteemsest kaasavast ja visioonipõhisest kiirest planeerimisest oleme ka nende seadusemuudatuste järel kahjuks aga valgusaastate kaugusel.

Süsteemse visoonipõhise ja kaasava planeerimise asemel on lihtsalt bürokraatlik tiksutamine, mis on aja- ja töömahukas. Planeeringute üle vaidlemseks on järel kahjuks vaid üks koht: kohus.

See, et eemaldati planeeringute nö igavene kehtivuse kestvus on aga rikkuv selgelt vaba turgu ja kodanike õigusi, kes planeerimisbürokraatia kadalippe on läbinud. Näiteks Tallinnas Tartu mnt 33 kehtib eelmisest aastast detailplaneering mille algatamise esmasest taotlemisest kehtestamiseni kulus 19 aastat. Just 19 aastat! Nüüd veidi enam kui 9 aasta pärast kaotab see automaatselt kehtivuse. Väga kummastav. Loodetavasti siin siiski tõlgendatakse seadust nii, et varasemate seaduste alusel koostatud planeeringu 10 aastaga kehtivust ei kaota, vaid ainult nüüdse seaduse muudatuse järgsed. Seaduse ei saa ju jõustuda tagantjärgi. Kuigi just tänase seaduse järgi kipuvad kohtud sageli tõlgendama ka PES aegseid planeeringuid.

Oleks normaalne, et seadusesse oleks lisatud planeeringu tähtaegse kehtestamise võimalus (nt Rootsis on selline võimalus), siis juba kehtestamisel on teada kaua planeering kehtib. Seda teed ei valitud. Selgelt peaks olema nii kohti kui ka piirkondi, kus planeering kehtib pikalt (nt, et Ida Virumaal saada arendustegevus käima). Arenduseks on ju võimalus turu tõusu mitte languse perioodil. Turu tsüklilisus on taas seaduse koostajatel ununenud.

Ilmselt tervikvaade kodanikuühiskonnale, kaasamisele ja visioonipõhisele ruumiloomele on hetkel vaid unistus.

Seda kas me kunagi ka jõuame tagasi selleni, et planeeringud on toimivad nagu suures plaanis oli 1995-2015 vahemikul, näitab aeg. 2015. aasta järel on selgelt veelgi enam lugema hakanud kes tunneb keda ja kes on otsustaja soosingus. Nüüdsed seaduse muudatused sogavad vett veelgi. Kindlasti on neid, kel on head tutvused ja kelle jaoks asi on nüüd kergem. Samas kodanikule, kes seisab oma kodukoha eest, on see seadus tagasiminek ja Pehvkur seaduse rikkumise seadustamine kodanikuühiskonna tühistamise valguses.

Riigikogu võttis kolmapäeval vastu valitsuse algatatud planeerimisseaduse ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse, mis lihtsustab ja kiirendab planeerimismenetlusi.

04/05/2026

Linnades ehitamise keelamine teede ja raudteedeääres on väga kummaline lähenemine. Linnades on ju liiklusvood ja hooned alati koos eksisteerinud ja võrreldes nii mõnegi suurlinnaga on Tallinnas müratasemed madalad. Kui linnas elamuehitus teede ääres keelata suureneb valglinnastumine, kui suureneb valglinnastumine suurenevad linnas liiklusvood.

https://www.err.ee/1610013751/oiguskantsler-taunis-uute-hoonete-soiduteede-aarde-ehitamise-lauskeeldu/