22/05/2026
Me püüame sageli mahutuda väljastpoolt tulevatesse täiuslikkuse mudelitesse. Mudelitesse, mis on kunagi tekkinud ja mille tekkimise põhjust isegi sageli ei mäletata. Mingeid asju peetakse lihtsalt õigemateks, ilusamateks, paremateks jne.
Mõnda aega võib see vahel isegi töötada aga tavaliselt hakkavad varem või hiljem tekkima probleemid, sest me püüame kunstlikult suruda midagi vormi, mis ei taha loomulikult tekkida.
Viimasel aastakümnel oleme me proovinud näiteks vormida naist ümber. Enam ei sobi see mudel, mis oli.
Kuigi oli palju mudeleid, aga ikkagi.
Ühelt poolt tuleb välja, et me oleme liiga vähe naiselikud, naine peab olema õrnem ja vastuvõttev pool, kes lihtsalt kulgeb.
Samas tuleb välja, et me oleme liiga vähe juhtivatel kohtadel, palju rohkem naisi peaks olema tippjuhtide positsioonidel.
Hmm...
Kuhu poole siis suunduda?
Üks koolkond räägib kõvemini kui teine.
Eksperimenteerijana olen mõlemad äärmused ära proovinud. Kumbki pole päris minu teema. See ei tule seest välja. See tuli väljast sisse.
Ma ei ole kindel, et naiselikkust või mehelikkust saab õppida. Ma arvan, et seda saab vaid enda seest avastada. Läbi elu. Läbi suhete. Läbi erinevate kogemuste. Ennast uurides. Uudishimuga.
Milline naine mina olen!?
Milline mees mina olen!?