03/03/2015
Kui Eestis leidub veel kedagi, kes pole lugenud Valdur Mikita raamatut „Lingvistiline mets“, siis soovitan. Võtsin vabariigi aastapäeva aegu teist korda kätte ja tõdesin taas, et eestlaseks olemise võtmeküsimustest ei ole paremat käsitlust. Vähemalt minu jaoks, kes ma käest kinni hoidmise värki eriti ei harrasta ning laulu- ja tantsupeod rahvarohkuse tõttu pigem vahele jätan. Mõtiskleda eesti keele ja eestlaste juurte üle kümneid tuhandeid või isegi miljoneid aastaid tagasi ulatuvate protsesside kontekstis on kuidagi tõelisem. Ja tähenduslikum. Võimalik, et lisaks minule leiavad veel paljud äratundmise mitmiktaju piirideta maailmas saadud kogemustes ning seletused tundmustele, mis meid seovad metsa, raba või hoopis kaugete kultuuridega. Olen huviga jälginud, kuidas see raamat on rohkem kui aasta püsinud raamatupoodide edetabelite tipus ja seetõttu olen üheltpoolt muutunud järjest kriitilisemaks märgates tekstis mõningasi mõttekordusi, eufoorilise romantismi sugemeid või kaldumist müstikasse. Teisalt on „Lingvistiline mets“ väga hea keeletaju ning väega kirjutatud raamat, mis paneb mõõdukas ja vastuvõetavas doosis lauale küsimuse: Mis siis kui tõesti?
