07/10/2026
Kui jõudsin ette teatamata oma õe majani Viimsis, nägin teda uksematil magamas.
Liisil olid seljas katkised dressipüksid ja vana kampsun, mida mäletasin juba meie ema kapist. Ta juuksed olid pulstunud, ühel põsel oli kollakas sinikas ning paljad käed olid külmast punased.
Ma polnud jõudnud veel autouksegi korralikult sulgeda, kui välisuks avanes.
Marko astus välja, korralikud nahkkingad jalas.
Tema taga seisis hommikumantlis blond naine, veinipokaal käes.
„Kes see on?” küsis naine ja vaatas uksematil lamavat Liisit.
Marko naeris.
Siis tegi ta midagi, mida ma ei suutnud alguses isegi mõista.
Ta tõmbas kingatalla vastu Liisi vana kampsuni varrukat, nagu pühiks pori maha.
„Ära pane tähele,” ütles ta naisele. „See on meie hull koristaja.”
Ma ei karjunud.
Astusin lihtsalt maja nurga tagant nähtavale.
Marko pööras pea.
Pokaal naise käes vajus aeglaselt allapoole.
Ja hetkeks ei liigutanud neist kumbki.
Marko tundis mu ära.
„Andres?”
Tema häälest kadus kogu lõbusus.
Astusin lähemale.
„Tere, Marko.”
Ta vaatas mind nii, nagu oleks surnud inimene talle hoovi jalutanud.
Ausalt öeldes vaatas ka Liis mind mõni minut hiljem peaaegu samamoodi.
Minu nimi on Andres Kask.
Liis on minust neli aastat noorem.
Me polnud teineteist näinud peaaegu kaks aastat.
Seda on nüüd lihtne tunnistada. Tol ajal olin ma endale sisendanud, et selles pole midagi väga ebatavalist.
Mina elasin ja töötasin Stockholmis. Liis oli Eestis. Mõlemal oli oma elu.
Alguses rääkisime iga nädal.
Siis iga paari nädala tagant.
Pärast tema abiellumist Markoga hakkasid kõned lühemaks jääma.
„Kõik hästi,” ütles Liis alati.
„Lihtsalt kiire.”
Kui küsisin, millal ma neid külastada võiksin, vastas ta:
„Vaatame.”
Kui kutsusin teda Rootsi, tuli mõne päeva pärast sõnum:
Praegu ei saa. Võib-olla kevadel.
Kevad tuli.
Siis suvi.
Midagi ei muutunud.
Marko Tamm oli kinnisvaramaakler. Mitte mingi televisioonist tuntud miljonär, aga piisavalt edukas, et tema sotsiaalmeedias olid pidevalt pildid uutest arendustest, restoranidest ja autodest.
Ta naeratas alati liiga palju.
Esimest korda kohtudes oli ta kümne minuti jooksul küsinud, kui kaua olen Rootsis töötanud, kas mul on seal oma korter ja kas meie vanemate maja jäi pärandina mulle või Liisile.
Hiljem ütlesin õele:
„Su mees teeb isegi perekondlikul õhtusöögil nagu kliendikohtumist.”
Liis naeris.
„Ta lihtsalt on selline.”
Pärast pulmi oli Marko veel meeldivam.
Liiga meeldiv.
Kui helistasin, kuulsin teda tihti taustal.
„Kas Andres helistab jälle?”
Või:
„Ütle talle, et meil on praegu külalised.”
Mõnikord võttis Marko ise Liisi telefoni.
„Kuule, ära muretse, ma hoolitsen su õe eest.”
Mul polnud põhjust teda otseselt kahtlustada.
Vähemalt nii ma endale ütlesin.
Siis tuli Liisilt kolm nädalat enne minu saabumist sõnum:
Minuga on kõik korras. Lihtsalt väga kiire. Ära praegu helista.
Lugesin seda mitu korda.
Midagi oli valesti.
Liis ei kirjutanud mulle kunagi „ära helista”.
Kui tal oli kiire, kirjutas ta: „Helistan hiljem.”
Ja ta pani alati lõppu mõne totaka emotikoni.
Selles sõnumis polnud midagi.
Ainult viisakas käsk mind eemal hoida.
Helistasin.
Telefon oli välja lülitatud.
Järgmisel päeval samuti.
Kolmandal päeval kirjutasin Markole.
Kas Liisiga on kõik korras?
Vastus tuli peaaegu kohe.
Jah. Ta on lihtsalt viimasel ajal emotsionaalne. Parem anna talle natuke ruumi.
See sõna jäi mulle pähe.
Emotsionaalne.
Nädal hiljem ostsin lennupileti.
Ma ei öelnud kummalegi, et tulen.
Tallinnasse jõudes võtsin rendiauto ja sõitsin otse Viimsisse.
Nende maja teadsin vanadest fotodest.
Valge fassaad. Tumehall katus. Klaasitud terrass. Elektriline värav.
Kõik oli laitmatu.
Murul polnud ühtegi lehte. Hekk oli sirge nagu joonlauaga lõigatud. Sissesõiduteel seisis kaks autot, mõlemad puhtamad kui minu rendiauto.
Aga juba värava juures märkasin midagi kummalist.
Postkast oli tabalukuga kinni.
Mitte väike tavaline postkasti lukk.
Päris tabalukk.
Maja küljes oli vähemalt kuus valvekaamerat.
Kaks neist polnud suunatud tänavale ega väravale.
Need vaatasid terrassile ja tagaaeda.
Üks otse välisukse ette.
Naabermaja hoovis riisus üks vanem mees lehti. Kui küsisin, kas Marko ja Liis on kodus, vaatas ta maja poole ja siis minust mööda.
„Ei tea.”
„Ma olen Liisi vend.”
Mees tardus hetkeks.
„Ahah.”
„Kas olete teda viimasel ajal näinud?”
Ta pani reha seina najale.
„Peaksite võib-olla temaga ise rääkima.”
„Seda ma üritangi.”
Ta ei vaadanud mulle enam otsa.
Siis nägin Liisit.
Alguses arvasin, et ukse kõrval on kokku kuhjatud vanad riided.
Siis liigutas üks käsi.
Mu õde lamas külili uksematil.
Sellel hetkel võtsin telefoni.
Valisin 112.
Ütlesin, et olen saabunud oma õe juurde ja leidsin ta maja eest vigastatuna. Ma ei teadnud veel, mis juhtunud oli, aga palusin politsei ja kiirabi saata.
Alles pärast kõnet läksin väravast sisse.
Ja siis avanes uks.
„Andres?”
Marko tegi sammu minu poole.
„Mida sa siin teed?”
Ma ei vastanud.
Põlvitasin Liisi kõrvale.
„Liis.”
Ta ei liigutanud.
„Liisu.”
Lapsena olin teda nii kutsunud ainult siis, kui ta nuttis.
Tema silmad avanesid.
Alguses vaatas ta mind tühjalt.
Siis läksid silmad suureks.
„Andu?”
Seda nime polnud keegi mulle aastaid öelnud.
„Jah.”
Ta tõstis käe ja puudutas mu nägu.
„Sa pole päris.”
„Olen küll.”
„Marko ütles…”
Ta katkestas lause.
„Mida Marko ütles?”
Tema pilk läks üle mu õla.
Kohe nägin, kuidas kogu tema keha pingesse tõmbus.
Marko seisis paari meetri kaugusel.
„Andres, ära tee sellest mingit tsirkust,” ütles ta. „Su õel on probleemid.”
Tõusin aeglaselt püsti.
„Mine temast eemale.”
Marko muigas.
„Sa tuled siia pärast kahte aastat ja hakkad mulle ütlema, mis minu enda kodus toimub?”
Blond naine oli endiselt ukse juures.
„Marko,” sosistas ta. „Kes ta on?”
„Liisi vend.”
Naine vaatas mind.
Siis Liisit.
„Sa ütlesid, et tal pole Eestis kedagi.”
Marko pööras kiiresti tema poole.
„Kertu, mine tuppa.”
„Sa ütlesid, et ta on koristaja.”
„Mine tuppa.”
Nüüd teadsin vähemalt tema nime.
Kertu.
Ta ei läinud.
„Mis mõttes ta on su naine?”
Marko näost käis midagi läbi.
Mitte süütunne.
Arvestus.
Ta üritas otsustada, millist lugu kellele rääkida.
„Liis on vaimselt ebastabiilne,” ütles ta lõpuks. „Ta keeldub ravist. Mõnikord magab ta väljas, sest talle meeldib värske õhk.”
Vaatasin novembrikuu külma kivitreppi.
Siis tema poole.
„Talle meeldib siin magada?”
„Sa ei tea, mida ma olen pidanud taluma.”
„Ja tema telefon?”
„Mis telefon?”
„Ta ei vasta mulle.”
„Ta lõhub telefone.”
„Postkast?”
„Mida?”
„Miks teie postkast tabalukuga kinni on?”
Marko vaatas hetkeks värava poole.
„Vargad.”
„Viimsis varastatakse teie elektriarveid?”
„Andres, sa oled täiesti—”
„Ja miks kolm kaamerat filmivad maja sissepääsu ja tagaaeda, mitte tänavat?”
Tema suu jäi poole sõna pealt seisma.
Kertu astus temast eemale.
Ma jätkasin.
„Miks naaber ei julge mulle öelda, millal ta viimati Liisit nägi?”
„Sa mõtled asju välja.”
„Võimalik.”
Astusin talle sammukese lähemale.
„Politsei saab siis kontrollida.”
Esimest korda muutus ta nägu.
„Mis?”
„Helistasin 112-le enne väravast sisse tulemist.”
„Sa tegid mida?”
„Nad on teel.”
Kertu pokaal libises sõrmede vahelt.
See kukkus kivipõrandale ja purunes.
Liis võpatas heli peale ning haaras mul käest.
Marko vaatas värava poole.
Siis majja.
Siis jälle minu poole.
„Kuula mind,” ütles ta nüüd palju vaiksemalt. „Sa ei saa aru, mis siin toimub.”
„Siis seleta politseile.”
„Sa hävitad oma õe elu.”
Liisi sõrmed pigistasid mu kätt tugevamalt.
„Andu…”
Kummardusin tema poole.
„Mis on?”
Ta sosistas nii vaikselt, et pidin kõrva peaaegu tema suu juurde viima.
„Ära lase tal mind tagasi sisse viia.”
Kõik muu kadus korraks ära.
Marko vabandused.
Kertu.
Maja.
Minu enda viha.
Alles jäi ainult see lause.
„Ei lase,” ütlesin.
Marko kuulis.
„Oh jumal küll, jälle see draama.”
Ta astus meie poole.
Ma tõusin talle ette.
„Üks samm veel ja sa ootad politseid teisel pool väravat.”
Ta vaatas mind mõne sekundi.
Siis naeris.
Aga see polnud enam sama naer.
„Kas sa kujutad ette, et politsei usub sind? Sa pole teda kaks aastat näinud.”
„Mind ei peagi uskuma.”
Osutasin õele.
„Temaga peavad nad rääkima.”
Marko vaatas Liisit.
See pilk oli lühike.
Aga ma nägin, mida see temaga tegi.
Liis tõmbus kohe kössi.
Seal sain lõplikult aru, et asi polnud ühes halvas õhtus ega tülis.
Ta kartis isegi seda, kuidas mees teda vaatas.
Kaugelt kostis sireen.
Marko pöördus heli poole.
Kertu taganes uksest sisse.
„Marko,” ütles ta. „Ma lähen ära.”
„Sa ei lähe kuhugi.”
Kertu jäi seisma.
Mina vaatasin teda.
„Miks mitte?”
Marko ei vastanud.
Sireen tuli lähemale.
Liis surus mu käe vastu oma rinda.
Ja siis ütles ta midagi, mis pani isegi Kertu tarduma.
„Mu telefon on tema seifis.”
Marko pööras välkkiirelt.
„Ole vait.”
Need kaks sõna olid talle saatuslikud.
Sest just sel hetkel keeras politseiauto meie tänavale.
Ja esimest korda pärast minu saabumist ei suutnud Marko enam kontrollida, kes räägib ja kes vaikib.
